Imeline Eesti Kaitsevägi

 Eesti kaitseväe areng suudab hämmastada igat inimest, ükskõik kui kodus ta on militaar-valdkonnaga. Eriti paistab see silma relvahangega, mis suuremas osas ei oma mitte mingit loogikat ei riigikaitse ega arengukavade seisukohast( võib lausa öelda, et loogika otsimine EKVst võrdub pimedas toas musta kassi otsimisega, keda seal pole ).

Alustame nullist

 Kõige tobedam olukord on muidugi õhuväe ja mereväega, mis on ka arusaadav, sest mõlemate näol on tegemist kõige kallimate väeliikidega, nii soetamise kui kasutamise mõttes.
 Suurim „ime“ on loomulikult meie õhuvägi kus vaatamata 20nele iseseisvusaastale puuduvad seni ajani relvastatud lennuvahendit.
 Lennuväe koosseisu moodustavad kaks An-2 lennukit ( 1947 aastal tootmise lastud põllumajanduslennuk )

ja 4 ameeriklaste käest kingituseks saadud ülikerget Robinson R44 tüüpi helikopterit.

Lennuväe ainuke tulejõud on pilootide püstolid.( kui need kaasas on ).

Seda olukorras kus, 90nendatel toimusid metsikud kaitse-eelarvete kärped lääne euroopas ( seoses külma sõja lõppemisega ), kus pea aegu uhiuusi lennukeid müüdi imeodavalt ( F 16 ) ja natukene vanemaid saadeti tuhandete kaupa vanarauaks ( F4 Phantom)

 Natuke väiksem „ime“ on meie laevastik, mille moodusatab üks miinijahtjate divisjon kuhu kuulub Beskytteren klassi vahilaev

ja kolm Sandown klassi miinijahtijat.

 Vahilaeva relvastuseks on 76mm kahur ( kurjade kuulujuttude põhjal on lahingukomplektis ainult kipskuulid jäämägede laskmiseks ) ja miinijahtjatel Browning raskekuulipildujad või 23 mm automaatkahurid Zu 23-2hed.
 Siinjuures puudub vist vajadus arutleda teemal, millist efekti omab see relvastus reaalses lahingtegevuses päris sõjalaevade vastu.
Nii lennuväe (ehitati Ämari lennuväebaas miljardi eest + 700 miljoni eest õhutranspordi osakuid, millest 160 miljonit on jõutud juba korstnasse kirjutatud, sest pole vaja läinud !) kui laevastiku ( 800 miljonit krooni kolme Sandown miinijahtja eest ) peale on kulunud ligi 2.5 miljardit krooni.
 Ämari lennuväebaasi ehitus on järjekordne tobeduse tipp ( vähemalt meie kaitsepoliitika alusel ). Hävitajaid ei kavatseta osta, seega seda millegi mõistliku jaoks kasutada baasi rahu ajal pole võimalik ( kolm neli NATO lennukit mis meid aastas külastavad võivad vabalt ka Tallinna lennuväljale maanduda ), sõja korral NATO abi vastu võtta ei saa, sest meil pole lennuväge mis suudaks taeva puhta hoida. NATO ei hakka mitte kunagi siia saatma transpordilennukeid olukorras kus vaenlase hävitajad teevad õhuruumis mis tahavad.


Mägi on sünnitanud hiire, 2.5 miljardi krooni eest on saadud null protsendi ulatuses sõjaline võimekus. ( võiks öelda, et isegi miinusmärgiga, sest reaalse sõja korral on neid vaja kaitsta, ise nad seda ju ei suuda )

Imed jätkuvad

Nüüd tahetakse osta umbes 1,5 miljardi krooni eest 4 relvastamata transpordikopterit.

Vaadates seda summat ja mida selle eest tahetakse, tõusevad juuksekarvad püsti.
Transpordikopterite kasutamine ( dessandid vastase tagalasse vms ) eeldab täieliku ülemvõimu õhus, olukorda kus ükski vastase hävitaja ei tõuse ja õhutõrje on suuremas osas hävitatud ( mida tahetakse meil saavutada millega ? Kahe AN2 moosiriiuliga ?).
Sest kui pole ülemvõimu õhus, on need 4 kopterit üsna ruttu ( kui neid kasutada ) maas põlevad 1.5 miljardit krooni.
 Iseküsimus on ka eesmärk, 1,5 miljardit krooni = võime paisata ( ideaal tingimustes ) vastase tagalasse umbes 100 mehelise dessandi. See on muidugi midagi sellist, mis võiks olemas olla, kuid arvestades meie kaitseväe üldist olukorda, mõjub see ilmselgelt ebavajaliku nišivõimekusena.
 Aga miks neid koptereid on vaja tegelikult ? Tahetakse silma paista Afganistanis loomulikult, kus on puudus kopteritest.
Loomulikult 4 kopterit ei mõjuta üldpilti Afganistanis ja see kõik läheb kirja ääremärkusena kuhugi raportisse ( heal juhul ). NATOle oleks siiski palju kasulikum kui need 1.5 miljardit kasutaks Eesti oma kaitsevõime tõstmiseks ( tähendab, peab meie pärast vähem muretsema ).
 Arvestades veel, et Afganistanist tõmmatakse mitte väga kauges tulevikus väed välja, võib juhtuda, et need 4 kopterit ehk 1.5 Miljardit jäävadki kuhugi Ämari lennuväljale seisma ja aetakse ainult paraadiks välja.
 Sama moodi tahetakse mereväele muretseda umbes 100 miljoni eest kiirkaatreid, mille hange samuti ei lisa juurde mitte midagi sõjalisele võimekusele. ( kerged alused, relvastatud kuulipildujatega )
 Ette on need nähtud siis Somaalia piraatidega võitlemiseks. Kui kahe – kolme aasta pärast enam see päevakorral pole, roostetab 100 miljonit kusagil kai ääres.
Seega kuni 2018 aastani ei näe sõjaline arengukava ette mitte ühtegi reaalselt relvastatud vahendi ostmist ei lennu ega mereväele. Vabalt võiks need kaks väeliiki ümber nimetada pikkemaks ajaks Eesti vaatluslennuväeks ja Eesti tuukrilaevastikuks – mis annaks palju paremini edasi nende reaalse võimekuse.

Esimese maailmasõja stiilis maavägi

Maaväe olukord on natuke parem, kuid ka siin pole millegi üle eriti kiita.
Soomusüksuseid pole, kui jätta välja umbes 160 Pasi ja BTR tüüpi ratassoomukit mis on mõeldud lahingpiirkonnast väljaspool patrullimiseks. Reaalse sõja korral, vaenlasega kellel on ohtralt seda “kasutut” külmasõja aegset vanarauda on nende soomukite kasutegur umbes sama mis veoautol.

Suurtükkivägi on vast kõige paremas seisus, kui jätta välja asjaolu, et torusid on kõigest murdosa sellest mida vaja läheks. Selle moodustavad 42 D-30 122mm ja 24 FH-70 155mm kahurit.

Õhutõrje on varustatud ainult lühimaa süsteemidega ( Mistral 2 ja Zu 23-3, sealjuures raketikomplekse on ühe brigaadi jaoks ja võib olla ostetakse neid millalgi juurde ).
Kavatsus on küll hankida juurde keskmaa õhutõrje, kuid väga piiratud ulatuses.

Kaasaegseid TT süsteeme pole kaitseväel ja ega neid vist pole mõistlik ka tegelikult enam hankida, sest seoses tehnika kiire arenguga on tankide vastu eelhelikiirusega rakettid muutumas muuseumi materjaliks. Näiteks Vene föderatsioonis kasutatav Arena suudab ligi 90% kindlusega hävitada meie kaitseväe kõige arvukama TT raketti Milan 2he ( katseliselt polügoonil tõestatud muuseas ).

Seega Milani lisahanke võiks vabalt maha tõmmata. Pikkemas plaanis on siiski vaja aparaate mis tulistab 3X üle helikiiruse lendavaid noolmürski ( tanke ühesõnaga ) või ründelennukeid ( seega ka kattehävitajaid ) kui tahetakse effektiivselt tankide vastu sõdida.

Mis meil siis on ?

Sõja tingimustes vähese, ilma soomus manööverdusvõimega ( peamiselt jala ), ebapiisava kaugtulerelvadega kerge jalavägi, ehk siis selline keskmine esimese maailmasõja aegne väikeriigi sõjavägi.

Sealjuures asjad ei paista eriti paranevat.

Suurtükke on maksimaalselt 2 jalaväebrigaadi jaoks ( kui 105mm teise maailmasõja aegsed kahurid ka juurde arvestada ). Juurde ei kavatseta aga osta.
Soomusvõimekusega võib juhtuda aga järjekordne möödalask, sest on olnud juttu, et pole veel selgeks tehtud kas osta tankid või jalaväe lahingmasinad. See jutt on oma olemuselt nii hullumeelne, et võtab lausa sõnatuks ( pigem küll tahaks kasutada väga ebatsensuurseid väljendeid), jalaväe lahingmasinate mõtte on, et nad toetavad tanke oma automaatkahuri tulega ja saaks samuti kanda paari jalaväelast. Tegemist on puhtalt tanke toetavate masinatega. Ilma tankideta on jalaväe lahingmasinate lahinguvõime, selle sama külmasõja aegse “vanaraua” vastu nulli ligidane.

Püramiidi hakkatakse ehitama ikka vundamendist, kuid meil hakati kombe kohaselt ehitama ikka tippust ( muretseti kõigepealt soomustransportöörid, mis on mõeldud tagalas ringi sõitmiseks tankide kaitse all).

Väetid on need, kes arvavad, et on väetid

Üks suurimaid luule on, et kõik on nii kallis. Lennukeid ei saa, sest nad on liiga kallid ( kuid kopterid mis maksavad sama palju, neid saab ). F 16 tüüpi lennukeid on läinud kasutatud peast müüki umbes 10 miljonit dollarit tk ( Holland müüs oma F-16A/B MLUd sellise hinnaga ). Seega 4 helikopteri asemel saaks osta terve F 16 eskadrilli, kui natuke otsida.
12 F 16 lahingvõimet pole vaja vist hakkata võrdlema 4 transpordikopteri omaga.

Raketikaatreid ei saa sest need maksavad samuti liiga palju ( miinijahtijaid aga saab, mis siis, et need on isegi kallimad ). Hauk klassi raketikaatrite eest küsis Norra mingi aeg tagasi 47 miljonit krooni tükkist. Seega selle 800 miljoni eest oleks saanud kõik 6 tk ära osta ja raha (kokku oleks läinud alla 300 miljoni ) ja 500 miljonit oleks ülegi jäänud ( selle oleks saanud rannakaitse rakettide alla panna). Hauk relvastuses on 1 x 40mm automaatkahur, 2 x 533mm torpeedoaparaati, 1 x 2 lühimaa õhutõrjeraketilaskeseade, 4 kuni 6 x laev-laev raketiseade (30 km).
Seega oleks meil olnud natukenegi mõistust omades laevastik ja rannakaitse, mis oleks suutnud täiesti reaalselt segada Vene Balti mere laevastiku sõja korral.
Ei tasu vist isegi mainida, et üks Hauk suudaks mängleva kergusega terve Eesti laevastiku upputada ja 6 Haukiga oleks meie laevastik omanud reaalset lahinguvõimet.

Vaadata võib ka, mis toimub mujal, sest nagu öeldakse, kõik sõltub võrdlusest.

Soome
Kaitse eelarve 2,8 miljardit Eurot
Tegevteenistuses personaali : 34 700
Tanke : 150
Jalaväe lahingmasinaid : 212
Soomustransportööre : 694
Iseliikuvaid suurtükke 90
Suurtükke 871
Reaktiivmiinipildujaid 58
Õhutõrjekahureid 1,178
Hävituslennukeid 128

Eesti 2011 kaitse eelarve on ligi 280 miljonit Eurot, ehk täpselt 10X väiksem kui Soomes.
Selle järgi peaks meil olemas olema enam vähem normaalne soomusbrigaad ja hävituslennukite eskadrill, reaalselt rohkemgi, sest personalikulu on eestis kõvasti väiksem kui soomes, see tähendab, et peaks kõvasti rohkem raha üle jääma relvahangete jaoks.
Sealjuures, suur osa Soome tehnikast on hangitud viimase 20 aasta jooksul ( seega samal ajal, mil eesti on olnud iseseisev), ehk siis ei saa öelda, et see on nii öelda, aastate jooksul kogunenud.

Silmad on, käsi pole

Veel üheks suureks, kuid efektiivsuse mõttes kahtlaseks ostuks on Ground Master 403 radarid ja muud luure ja sidevahendid, mis väidetavalt peaks moodustama suure osa selle kümmendi investeeringutest.
Hea radaripilt on väga kasulik, kuid kui pole millegiga sekkuda, pole sellest suuremat kasu. Keskmaa ja lühimaa süsteemide juures on Giraffe-75 olemas olevad radareid enam kui küll.
Ilma hävituslennukiteta või kaugmaa õhutõrjeta nagu S 300 ja Patriot ( aga neid meil plaanis pole osta ) on suured keskmaa radarid lihtsalt suur hunnik ülikallist metalli mille esimene ARM (Anti-radiation missile ) muudab kasutuks.
Sama kehtib ka kõige muude luure-sidesüsteemide kohta. Mis kasu on mereseire radaritest, kui meil pole ühtegi sõjalaeva ega laevatõrje raketti ?
Kujundlikult on tuleviku EKV poksimatsil isik, kellel on silmad lahti, kuid käed seljataha kinni seotud.

Lõpetuseks

On kolm suurt põhjust miks asjad on sellised, millised need on.

1. Puudub suur plaan ! Arengukavasid koostatakse, kuid need on lühiajalised ja suuremas jaos loosungitele üles ehitatud. Sealjuures suuresti mõjutatud päevapoliitika sündmustest (Afganistan)
Sõjaliste arenguplaanide koostamisel on esmaseks kriteeriumiks reaalsed ohud, meie puhul on meie riigi iseseisvuse kõige suuremaks reaalseks ohuks ( sõjalises mõttes) Vene Föderatsiooni armee ( kui keegi teab mingit suuremat ohtu, siis võib teada anda).
Vene Föderatsiooni relvajõudude suurus mida nad saaks meie vastu kasutada on üldiselt teada, seega on teada ka millist jõudu on vaja selle tõrjumiseks.
NATOt võib vabalt välja jätta, 30 päeva mida näeb ette lepping on nii pikk aeg, et selleks ajaks on sõjategevus juba läbi. ( Meenutagem kui pikk oli Lahesõjas lahingutegevus, kui pikk Gruusias jne ).
Vihjeks võib öelda, et armee peaks olema umbes ¼ Soome armeest, mida oleks vaja esmase löögi edukaks tõrjumiseks.
Alles siis kui on teada mida, kui palju ja milleks, saab hakkata välja töötama reaalset arengukava, milles on olemas ka mingi eesmärk.

2. NATO Luulud Ühelt poolt arvatakse, et NATO liikmelisus muudab meid kuulikindlaks ja meiega ei saa enam mitte kunagi mitte midagi halba juhtuda. Jättes kõrvale kõik faktilised asjaolud ( nagu näiteks, et Lääne Euroopa NATO liitlased on seoses majanduskriisiga praktiliselt oma armeed laiali saatnud ) siis filosoofiliselt on see oletus juba äärmiselt tobe.
Teiselt poolt on see viinud selleni, et aetakse taga mingit NATO standartit tänu millele on tohutu hunnik odavaid relvi ära põlatud, kaitseministeeriumi ametnikud võiks sealjuures ära tõestada ( veel parem ette näidata ) kuidas näiteks vene 152 mm mürsk on vähem tapvam kui NATO 155 mm.

3. Puudub avalikuse huvi. Palgasõjaväe vastu võetakse küll sõna ( kuigi keegi ei tahtnud seda kehtestada ) siis miljardite kroonide raiskamine ei lähe mitte kellegile korda, samuti miks peale 20 aastat on meil endiselt kõigest pseudo kaitsevõime ?
Arvestades summasid mis on eesti riigi käsutuses olnud. Oleks natukenegi mõistust omades olnud meil täiesti korralikult relvastatud kaitsevägi, mis omaks ka tõsiselt võetavat heidetusvõimet. Nende summade eest on teistes riikides muretsetud terveid tanki diviise, meil on tehtud ei tea mida, kuid relvi pole ostetud ( see pole sõnakõlks, eesti suurimad hanked pole päriselt ka sisaldanud mitte mingit relvastust )
Kui kusagilt paraleelmaailmast peaks Eestile kallale tungima 1939 aasta Eesti Wabariigi armee oleks sõda läbi üsna ruttu praeguse vabariigi kaotusega. Mis on täiesti unikaalne seis ( arvestades tehnoloogia arengut ), pea aegu sama unikaalne, et eriti keegi ei tunnegi huvi kursi muutmise üle.