EKRE ja Keskerakonna koostööst

Olen lugenud kommentaariumitest ja kuulnud ka mujalt arvamusi, et EKRE on Keskerakonna ( Savisaare ) projekt.

Esmapilgul võib sellel isegi mingit loogikat leida – Edgar tahab eesti valijate hääled rohkemate erakondade vahel ära lahustada.

Kuid natuke järgi mõeldes, on tegemist kas lihtsurelike loogikast väljaspool käiva mänguga või lihtsalt laimuga. Lugeja võib ise otsustada …

Keskerakonna huviks pole esiteks saada juurde mõnda kohta riigikogus, vaid saada valitsusse. Selleks on tal hetkel järgnevad võimalused ( Edgari poliitikast minemakõndimist ja erakonna andmist näiteks Ratase juhtida, ei lähe muidugi arvesse ).

1. Saada valimistel 51% häältest

2. Võita valimised ja panna kokku koalitsioon

Esimene võimalus kukub muidugi ära, sellist toetusprotsenti ei saa ta kätte ka siis kui paneb Tallinna raha isegi kaks korda enam valimisreklaamidele …. vabandust, tahtsin öelda, teavituskampaaniatele.

Koalitsiooni kokkupanekuks ja valimiste võitmiseks oleks esiteks vaja ära tõmmata Reformierakonna hääli ja leida erakond kes oleks valimis Keskerakonnaga koostööd tegema.

Valimised näitasid, et EKRE tõmbas ära peamiselt IRL-i ja ehk ka mõne SDE liigses venemeelsuses pettunu hääle. Reform kaotas hääli pigem Vabaerakonnale.

Samuti valitseb oht kaotada EKRE-le ka oma viimase allesjäänud eestikeelse valijaskonna hääli ning kuna Keskerakonna valijaskonna suurus on jäänud umbes samaks, siis EKRE poolt toodud lisahääled ( inimesed kes muidu valimas ei käi ) tähendab seda, et riigikogu valimistel parema tulemuse tegemiseks on vaja saada rohkem inimesi enda poolt hääletama.

Uut valijaskonda saaks Keskerakond juurde ainult sellega, kui Eestis saaks riigikogu valimistel hääletada ka mittekodanikud.

Hetkel toetab hallipassi omanikele lihtsustatud korras kodakondsuse andmist peale Keskerakonna veel Sotsiaaldemokraadid. EKRE on muidugi selle vastu.

Ühesõnaga ei muuda EKRE lisandumine riigikoguerakondade hulka Keskerakonnale valimiste võitmist mitte mingit moodi lihtsamaks, pigem teeb raskemaks.

EKRE on öelnud, et välistab koalitsiooni Keskerakonnaga, sealjuures pole meie jaoks probleemiks mitte ainult Savisaar vaid ka Yana Toom, Mihhail Stalnuhhin ja Mihhail Kõlvart. Kes muude erakondade jaoks on aga täiesti normaalsed Eesti poliitikud, sest välistavad koalitsiooni ainult Savisaare juhitud Keskerakonnaga.

Seega ei anna EKRE lisandumine Keskerakonnale juurde ka seda hädavajaliku koalitsioonipartnerit.

Kui Savisaar oleks tahtnud mingit erakonda, kes oleks talle kasu toonud, siis oleks see võinud olla Rahva Ühtsuse Erakond, kellel oleks olnud ideeliselt kõige suurem võimalus ära tõmmata Reformierakonna hääli ( tuumik on endised Reformierakondlased ) ja piisavalt võimuahne juht Ojulandi näol. Kuid pole kuulda olnud, et ta oleks midagi üritanud selles osas.

Siin võib mõni lugeja välja tuua, et miks EKRE siis Keskerakonda eriti ei kritiseerinud ?

Kuid milleks ? Sellega sai suurepäraselt hakkama ka Reformierakond ja vaevalt, et me oleks suutnud leida veel mõnda Keskerakonna viga, mida Reformierakond poleks juba välja toonud.

Nii mugav kui ka poleks Savisaart ja Keskerakonda kõiges süüdistada, peab tahes tahtmata seisma silmitsi faktiga, et Keskerakond oli viimati valitsuses aastal 2007 ehk siis 8 aastat tagasi. Seega pole praeguste Eesti probleemide ja tehtud vigade taga enam Keskerakond.

See mis toimub Tallinnas Keskerakonna juhtimisel on muidugi õudus, kuid see pole seotud Riigikogu valimistega ja valitsuse tegematajätmistega. Mille eest vastutavad valitsuserakonnad, kellega me end vastandame ja loodame neist, mitte olukorda täiesti mittepuutuvasse Keskerakonnast, paremini hakkama saada.

Kui tulevad 2017 aastal 15 oktoobril järgmised kohaliku omavalitsuse valimised, võtame me Tallinnas ette ka Keskerakonna, mitte ei hakka süüdistama Tallinna tegematajätmistes ja vigades näiteks Reformierakonda või Sotsiaaldemokraate ( mis on täpselt see, mida riigikogu valimistel oodati mingil seletamata põhjusel meie käest, et me hakkaks süüdistama asjasse mittepuutuvat erakonda ).

Tallinna Televisioonis esinemine pole meie poolt sümpaatia ülesse näitamine Keskerakonna vastu. Olgem aus, Tallinna linn kulutaks minu maksuraha TTV peale ka juhul, kui me seal ei esineks ehk siis parem kasutada ära võimalust. Samuti pole seniajani olnud enamik Eesti muust meediast eriti huvitatud meie ideede tutvustamisest ja iga väiksemgi meediakanal on olnud meile tähtis.

Eesti pseudoprobleemid ja pärisprobleemid

Parem- ja vasakpoolsetel parteidel on erinevad teooriad sellest, mil viisil majandus- või sotsiaalpoliitikas on tulumaksuprotsent üks olulisemaid tegureid: esimesed väidavad, et väike tulumaks toob juurde investeeringuid, teised omakorda, et astmeline tulumaks aitab parandada sotsiaalset heaolu. Põhjalikumal vaagimisel on mõlemad teooriad üsna absurdsed. Miks? Sellest tulebki allpool juttu.

Meie reliikvia on tulumaks

Mõistmaks, et riigi majandus on mitmekihiline ja keeruline protsess, pole vaja majanduskõrgharidust. On selge, et majandust pole võimalik ainult ühte kangi liigutades – st igal võimalusel tulumaksu langetades – elavdada.

Enamikku nii kodu- kui ka välismaiseid ettevõtteid huvitavad oma tegevust alustades hoopis teised faktorid: näiteks tööjõu kvaliteet ja üldkulu; riigi seadused ja korruptsiooni tase; kui ettevõte tegeleb tootmisega, siis riigi, toorme ja varustajate asukoht; infrastruktuur; riigisisene tarbimine; riigi poolt tehtavad erandid jne. Kes on kunagi kas või kõige lihtsamat äriplaani proovinud koostada, see saab sellest suurepäraselt aru.

Tulumaksu suuruse üle hakatakse mõtlema alles siis, kui on jõutud arusaamisele, et tulu on võimalik üldse teenida. Üks mu tuttav ettevõtja on selle kohta tabavalt öelnud: „Mis me siin tulumaksu suuruse üle räägime, kõigepealt võiks üldse tulu teenida. Eks siis saab seda ka maksta.“

Pealegi saab suurinvestoritele teha alati erandeid – kui Microsoft otsustaks Eestisse kolida, aga oleks nõus maksma ainult 10% tulumaksu, siis oleksid sellega arvatavasti isegi sotsid päri. Juba selle kümne protsendiga oleksime automaatselt Euroopa kõige rikkamate riikide seas.

Praeguse valitsuse probleem pole mitte selles, et nad ei saaks aru, et normaalsel tasemel tulumaks ei soodusta majandustegevust, vaid selles, et majanduses on ka teisi üliolulisi kitsaskohti, millega reaalselt ei tegeleta. Kuigi IRL on majanduse teemadel vahel sõna võtnud ka natuke laiemat pilti silmas pidades, pole sellele tegusid järgnenud.

Tulumaksudilemma teisel küljel on vasakpoolsed oma ideega teha astmelise tulumaksu abil meist Skandinaavia tüüpi heaoluriik. Sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste väljaütlemiste põhjal tekib tunne, et keegi neist ei ole suvatsenud kordagi vaadata Eesti riigieelarvet: 2012. aastal moodustas üksikisiku tulumaks 253 457 723 eurot (reaalselt suudeti sellest summast kokku koguda 83,4% ehk natuke enam kui 211 miljonit eurot). Võrdluseks võib tuua fakti, et riigieelarve kulude suurus oli ligi 6 765 965 541 eurot, seega moodustas füüsilise isiku tulumaks umbes 3,15% riigieelarvest.

Tulumaksu tõstmine ei too raha juurde

Sven Mikser on väitnud, et kui maksustada tulu, mis ületab 1000 eurot kuus, 26 protsendiga, on võimalik riigieelarvesse juurde saada 95 miljonit lisaeurot. Arvutused, kuidas saada ligi 50% maksutulu juurde, tõstes alates 1000-eurosest palgast tulumaksu 26%-le (ehk siis 5% võrreldes praegusega), jätaksin sotside pooldajatele kodutööks.

Keskerakonna mõne aasta tagune jutt, nagu oleks riigieelarvesse võimalik juurde tuua lausa 3,5 miljardit krooni, on aga täiesti ebareaalne, sest see eeldaks füüsilise isiku tulumaksust saadavate tulude suurendamist rohkem kui 100%. Kuigi kuumade südametega mustades nahkmantlites seltsimehed  saaksid sellega võib-olla isegi hakkama, ei tohi unustada, et küsimus pole mitte ainult tulumaksus, vaid ühtlasi ka riigituludes. Suurendades tulumaksu näiteks 12%, ei ole võimalik ka riigitulude 12% suurune tõus. Kui jätta kõrvale kõik muud majanduslikud tegurid, tuleks arvestada ka tavaloogikat, et kui inimene saab 12% vähem palka, siis ta kulutab ka 12% vähem. See omakorda tähendab, et näiteks käibemaksu ja aktsiisi makstakse riigieelarvesse vähem. Arvestades aga seda, et enamik inimesi püüab hoida oma väljakujunenud elukvaliteeti, siis pigem antakse järele maksude maksmise osas, mitte elukvaliteedis. Ja seda nii otseselt (tööd tehakse mustalt) kui ka kaudselt (ostetakse rohkem kasutatud tooteid, tuttava talupidaja käest piima jne).

Üldiselt on olemas suhteliselt kindel osa palgast, mida annab inimestelt välja pigistada – rikastes riikides on see summa suurem, sest vaatamata suurtele maksudele jääb elamiseks ikka raha üle, ja vaestes väiksem, sest niigi tullakse vaevu ots otsaga kokku). Arvestades elukallidust, pole isegi keskmise ja üle keskmise sissetulekuga kodanikult eriti rohkem võimalik välja pigistada, sest tavaliselt on rikkamatel suured laenud kaelas. Päris rikaste osakaal on aga liiga väike, et nende hüpermaksustamisega saaks suurt pilti muuta.

Kardetavasti ei õnnestu see isegi Prantsusmaal, kus maksimaalne tulumaksu protsent väänati 75% juurde alates tulust 1 miljon eurot aastas. Ma ennustan, et reaalselt saab Prantsusmaa niimoodi kätte vähem makse kui enne maksutõusu.

Isegi kui meie rikkad ei liiguks mujale oma makse maksma, siis neid lihtsalt pole piisavalt palju, et nende räige maksustamine mingeid suuri muutusi esile kutsuks – isegi siis mitte, kui oletada, et mingit moodi saaks 5% kõige rikkama elanikkonna kihi käest selle sada miljonit eurot aastas rohkem kätte. Reaalselt tähendaks see, et iga inimene saaks Eestis kas toetusena või maksusoodustusena 7 eurot kuus rohkem, aga seda ideaaljuhul, kui enamik lisarahast ümberjagamise protsessis kaduma ei lähe. Paraku ei jõua me selle 7 euroga kuus elukvaliteedi osas veel Soomele järele.

Seega tuleb tõdeda, et paljuräägitud „tulumaksu dilemmast“ on kujunenud nii parem- kui ka vasakpoolsetele parteidele lihtsalt pildil püsimise teema, millega saab alati mõnusalt aega sisustada ja oponentide suunas näpuga näidata. Ühetaoline tulumaks ei too iseenesest riigi jaoks investeeringuid ning maksimaalselt paarikümne miljoni lisaeuroga ei õnnestu ka vasakpoolsetel siin sotsialismi ehitama hakata.

Ainus asi, mida tulumaksu juures muutma peaks, on tulumaksuvaba miinimumi oluline tõstmine, sest selle meetmega kindlustataks väikese sissetulekuga inimestele reaalne sissetuleku tõus. Mina oleksin nõus maksma ka 25% tulumaksu, kui tulumaksuvaba miinimum oleks 500 eurot. Astmelise tulumaksu korral lahustuks see lisaraha niikuinii riigieelarves ära (näiteks võetakse  tööle paar uut soovolinikku või tehakse Tallinna TV ülemaailmseks). Savisaar (või Mikser) ei hakka ju käima nagu jõuluvana mööda Eestit ringi ja jagama rikastelt saadud raha vaestele laiali, nagu üllatavalt palju inimesi usub.

Tuhandeid aastaid ajalugu on kadumas

Meie demograafilise hetkeseisuga (loe: madalseisuga ) on arvatavasti suurem osa lugejatest kursis ja neid nukraid numbreid ma siinkohal üksikasjalikult välja tooma ei hakka. Äramärkimist tasub siinkohal siiski see, et Eesti elanikkond väheneb umbes 0,5% aastas ning noorte ja vanade suhtarv kaldub iga aastaga järjest enam viimaste kasuks – teisisõnu on meil tulevikus rohkem pensionäre kui töötavat elanikkonda. 2013. aasta riigieelarves on ainuüksi pensionide osakaal 21,6% kogu eelarvest, olles sellega ka kõige suurem kuluartikkel.

Suurt rolli mängib ka väljaränne, mille takistamine on meil praeguses olukorras päris raske. Sealjuures ei aitaks isegi 30–40% palgatõus, sest noored ja andekad saavad välismaalt võrreldes Eesti palkadega sageli kolm kuni neli korda parema pakkumise. Ka ühiskondlik suhtumine, et Eesti on konnatiik ja võimalused asuvad mujal, pole selle trendi muutumisel kuigivõrd abiks. Praegu pole ühtegi loogilist põhjust, miks peaks see suund muutuma. Samas on see probleem jäänud tagaplaanile ja reaalselt on selle lahendamise jaoks väga vähe ära tehtud – emapalk, lastetoetuste kasv ja muud sarnased meetodid ei lahenda seda küsimust.

Kahjuks (või õnneks) on meil võrdluseks näitena tuua Skandinaavia, kus põlisrahva sündivus on vaatamata suurtele toetustele, heale elukeskkonnale ning sotsiaalsele turvalisusele ikkagi väga madal. Peale selle tõstab Põhjamaades üha jõudsamalt pead immigratsiooni mõju, mis on kaasa toonud hoopis uusi sotsiaalseid probleeme selle asemel, et vanu lahendada.

Negatiivne iive ja väljarändamine on Eesti riigi konkurentsitult kõige suuremad majanduslikud probleemid. Tõenäoliselt läheb riigi jaoks igal aastal nende tõttu rohkem raha kaotsi, kui tulumaksuga suudetakse üldse kokku koguda. Need teemad on oluliselt vähem esiküljel kui arvamused sellest, et astmelise tulumaksu lisa 5% kasvataks oluliselt meie heaolu .

Negatiivne iive muudab igasugused ideed suuremast majanduskasvust võimatuks, sest enamik energiat ja raha kulub järjest kallimaks muutuva sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele. Samuti pole võimalik oluliselt parandada sotsiaalset heaolu – tootjaid jääb vähemaks, aga tarbijate hulk ainult kasvab. Selle probleemi edukas lahendamine vajaks üsna ekstreemseid meetodeid – näiteks riikliku pensioni täielik sidumine laste arvuga, alla 18-aastaste laste vanematele laste pealt lisahäälte andmine, kompenseerimaks vananeva elanikkonna hääli, jmt. Kui järgneva kahekümne aasta jooksul ei suudeta negatiivset iivet pöörata positiivseks, siis on meie kui rahvuse jaoks kõik kadunud. Me oleme tuhandete aastate jooksul suutnud üle elada kümneid sõdu, nälgasid, katke, okupatsioone ja Nõukogude genotsiidi, ent kui me nii jätkame, siis kipume ajaloole jalgu jääma ajastul, mis on meie väikesele maale läbi aegade parim – kas ei mõju see kui ajaloo õel pilge?

Miks me ei saa kunagi rikkaks?

Pöördugem siis tagasi statistika juurde, mis näitas 2011. aasta  kohta järgnevaid numbreid: Eesti SKP oli 15,97 miljardit eurot, Eesti eksport 12 miljardit eurot, Eesti import 12,6 miljardit eurot. Lihtsustades tähendavad need numbrid seda, et enamiku raha teenime me ekspordiga ja enamiku rahast kulutame imporditavate toodete peale. Väga väike vahe SKP-ga näitab, et iga sisse tulnud euro teeb meil liiga vähe „tiire“ sisemajanduses ja ei tooda juurde sisemaist lisaväärtust. Meil puudub arvestatav siseturg ja ka tööstus, mis toodab peamiselt siseturule. Piltlikult öeldes oleme nagu mudellaev maailmaturu ookeani lainetel.

Palju on räägitud Hiinast kui riigist, mis on totaalselt sõltuv ekspordist ja millel puudub arvestatav riigisisene tarbimine. Statistika Hiina kohta on järgmine: Hiina SKP on umbes 7 triljonit dollarit, Hiina eksport umbes 1,6 triljonit ja import umbes 1,3 miljardit dollarit aastas. Kui võrrelda Hiina suhtarvusid Eestiga, siis pole nende majanduslik olukord kaugeltki nii ühekülgselt kreenis nagu meil.

Muidugi on Eesti võrreldes Hiinaga väike riik, kus sisemajandus ei saagi väga suur olla. Peaaegu puuduva sisemajanduse tingimustes on meie majanduslik edu võimalik ainult lühiajaliselt – seni kui maailmamajandus toimib meie jaoks ilma suuremate vigadeta – ja seoses suure impordiga tähendab see seda, et rikkuse kogunemist ei toimu. Kõik, mis me teenime, liigub kohe välja tagasi. Samas pole meil siseturu tekkimist mingil moel ka soodustatud: näiteks riigihangetel ei eelistata kohalikke ettevõtteid ja kogu meie pensionifondide raha on investeeritud Eestist väljapoole; tõsi, LHV on selles osas meeldiv erand, kes üritab üht-teist ka Eestisse investeerida.

Raamatupidajalik arvestus ja suurema pildi mittenägemine on viinud selleni, et suur osa oskusteabest on riigile kadunud. Näiteks kui Estonian Air peaks minema pankrotti, siis suure tõenäosusega läheb kaduma ka suurem osa kohaliku lennunduse oskusteabest.

Kõik see on viinud meid konnatiigistumiseni, sest kohaliku turu puudumise tõttu on suurem osa elukutseid ja tehnilisi teadmisi kasutud ning spetsialistina tuleb tahes-tahtmata otsida tööd ja väljakutseid välismaalt. Üldisemas pildis aga tähendab see seda, et millegi asjalikuma tegemine muutub Eestis võimatuks – kogu oskusteave tuleks mujalt sisse osta. Kuigi see on probleem, mida pole lihtne lahendada, tundub, et seni pole sellega tõsisemalt tegeletud.

Arengukavad ja uuringud – ikka jälle otsast peale

Kõik Eestile vajalikud suurprojektid on ellu viimata ja mitte kellelgi ei paista olevat tahet neid ellu viia. Isegi opositsioon, kes mujal maailmas taob tavaliselt rusikaga rinnale, lubades, et „valige mind, mina teen“, ei ole näidanud üles mingit huvi selles osas midagi muuta.

Meil on rajamata tuumajaam, mille kasulikkuse või kahjulikkuse üle võibki igavesti vaidlema jääda, kuid reaalsus on see, et meie ainsat maavara põlevkivi pole mõtet lihtsalt ahjus ära kütta. Eriti veel, kui sellest saab teha vedelkütuseid, mida me hetkel impordime aastas sisse rohkem kui miljardi euro eest. Tuulikute ja teiste alternatiivsete roheliste energiatootmise meetoditega pole me võimelised oma energiavajadust pidevalt katma, pealegi tuleb kilovati hind oluliselt kõrgem. Samuti tagaks tuumajaam meile terve uue praktilise teadusharu lisandumise, mis on suures pildis samuti oluline. Selle asemel paneme umbes neljandiku tuumajaama ehitusele kuluvast rahast uute energiaplokkide alla ja toetame tuulikuid. Kokkuvõttes aga lükkame pidevalt edasi püsivat lahendust energia tootmises.

Sama asi on Saaremaa sillaga, mis on endiselt ehitamata – selle asemel nuumatakse Leedot, kusjuures järgneva 15 aasta jooksul doteerime teda umbes samas ulatuses, mis kuluks silla ehituseks (kui arvestada juurde võimalikud eurorahad, siis oleks tegemist oluliselt väiksema summaga). Silla ehitus läheb maksma suurusjärgus 200 miljonit eurot, Leedo saab aga aastas riigieelarvest 16 miljonit eurot. Ent 15 aasta pärast pole meil endiselt silda ja me maksame endiselt miljoneid aastas.

Ja lõpuks, me vajame haldusreformi, ja seda mitmel põhjusel – esiteks on peaaegu puuduva elanikkonnaga väikevallad riigile lihtsalt kasutu majanduslik kuluallikas, arvestades seda, et paljudes kohtades, kus on veel elujõulist elanikkonda säilinud, on puudu rahast. Tundub, et üks mõjuvamaid põhjusi, miks haldusreformi vastu nii tuliselt ollakse, on suure hulga poliitiliste ametikohtade kadumine.

Pärisprobleemide asemel tegeldakse pseudoprobleemidega

Eesti majanduses on kolm pärisprobleemi: 

1) negatiivne iive ja väljaränne, mis tähendab riigi jaoks igal aastal tuhandete maksumaksjate kadu ja suurenevaid sotsiaalkulusid; 

2) majanduse arendamisel on keskendutud ainult ekspordile, mis on küll väga oluline, kuid konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku majanduskeskkonna jaoks on olulised ka muud majandusnäitajad, sealhulgas sisemajandus; 

3) suured ja vajalikud, samas aga palju kriitikat pälvivad projektid on ellu viimata, kuna kellelgi pole julgust läbi suruda hädavajalikke otsuseid.

Ent nende probleemide asemel on tegeletud peamiselt pseudoprobleemidega. Nii tehakse juba mitmendat korda Saaremaa silla uuringuid või räägitakse astmelisest tulumaksust. Koalitsioon on muutunud nii põhjendatud kui ka põhjendamata kriitika tõttu suuresti tegevusvõimetuks ning kardab midagi „ära teha“, sest nagunii hakatakse sõimama. Keskerakonna ladvik hoiab kümne küünega kinni oma võimust pealinnas, suutmata kaugemale vaadata ja sotsiaaldemokraadid püüavad olla nagu kuldid rukkis ja enne valimisi võimalikult vähe silma paista.

Kõige vähem võib aru saada opositsiooni tegevusest. Peamiselt vaieldakse meie poliitilise kultuuri üle, võtmes, kas Jürgen Ligil oli ikka õigus rääkida Kaja Kallase suurtest silmadest, või sellest, kuidas tuleks parteisid rahastada ning kuidas riigikokku pääseda. Lisaks käib muidugi endiselt ka Reformierakonna igakülgne materdamine. Tegemist on küll probleemidega, aga kindlasti mitte esmatähtsate asjadega Eesti jaoks. Kes siis veel kui mitte meie poliitikud peaksid lööma häirekella, et nii enam edasi minna ei saa. Kuigi me kihutame Titanicu kombel otse jäämäe poole, ei püüta seda ära hoida, vaid tegeletakse uurimisega, kas kõigi laeva meeskonnaliikmete raha on ikka „ausa“ päritoluga.

Mu silme ette tõuseb kujutluspilt sellest, kuidas ma 20 aasta pärast ootan endiselt Saaremaale sõitmiseks praami, ümberringi ainult vanurid. Võtan päevalehe, mille esiküljel ilutseb suur pealkiri „Mikser: astmeline tulumaks on toonud meile paradiisi“, ning näen selle all väiksemat pealkirja „Eestis elab alla miljoni inimese“ või „Saja inimese vallad Meremäe ja Orava plaanivad 2050. aastal ühineda“. Vaikselt tõuseb tuul ja võtan telefoni, helistan naisele ja ütlen, et pesumasina võib sisse lülitada, sest praegu saab ehk elektrit. Vaevalt et mulle meenuvad siis 2012. ja 2013. aasta päevapoliitilised teemad ämma rahakapist või sellest, kas valimiskünnis on 5% või 3%, ent võib-olla tunnen kahjutunnet selle üle, et miks me, kurat küll ei tegelenud 20 aastat tagasi pärisprobleemide lahendamisega…

Ole nagu Putin

 Venemaal on presidentikampaania samuti täies hoos, seega ajaviiteks üks hea mäng http://like-putin.ru/

Keskerakond ja "1984"

Ma ei tea miks aga vaadates praegust Keskerakonna sisest võimuvõitlust, tuleb kõige enam meelde just see George Orwelli surematu teos. Vahetades ära mõned nimed saab täpselt praeguse Keskerakonna parteisisese olukorra.

Suur Vend – Savisaar

O'Brien – Priit Kutser

Emmanuel Goldstein – Jüri Ratas

Winston Smith – Kalle Laanet

Julia – Evelyn Sepp

 Praegu paistab, et ka võimuvõitlus lõppeb nii nagu raamatus ehk siis ei midagi uut siin päikese all. 

Google juhita auto võivad nüüd Nevada tänavatel sõita

 Google kes on arendanud juhita autosid juba 2005 aastast on saavutanud esimese suure läbimurde. Nimelt Ameerika Ühendriikides Nevada osariigis võeti vastu seadus, et Google-i Toyota Priused ja Audi TTd mis on varustatud „elektroonilise juhiga“ võivad osaleda liikluses.

Seega jääb ootama aega millal Google Maps ei aita ainult linnatänaval navigeerida, vaid hoopis sõidutab sind ka koju ukse ette.

Russia makes a good face in bad game - Part I

 When we consider the problem of external threats to Russia, we could disregard the threat of “international terrorism”. Yes, this threat is certainly there, but doing it to please fashionable western concepts, that terrorism is the main threat - we completely lose touch with reality.

 Furthermore, fighting against terrorism needs very specific powers, means and methods. A regular army that is trained and equipped to fight against another regular army isn't the best solution fighting with terrorism: Chechen, Iraq and Afghanistan wars have proven that point several times. 

 Successful fight against terrorism is carried out by special force units and an army that can offer tactical support sometimes (Heavy armor and air support units).

 The threat from Georgia in the foreseeable future isn’t real, nor can it be too serious thanks to the very limited military possibilities of this country. Let us leave aside for now a latent potential for conflict with Japan and Turkey.

  There are two obvious "big" threats - NATO and China. If Russia is able to fend this threat off, then any other threats can be ignored. Comparing the NATO and the China threat is very useful from the viewpoints of possibilities.

NATO Needs Tanks

 Within the last few years the Russian media has written literally millions of words about the threat to Russia by NATO. If all of them to be analyzed, you'll find an interesting thing - the complete absence of concrete facts and figures. Perhaps that is why all relevant publicity campaign is conducted at very high degree, strongly resembling hysteria.

 Although everything is much simpler, instead of clichés such as "NATO encircles Russia with their military bases" why do the media not just give a list of these bases and number of troopers in the bases? But they don’t do that for some reason.

 If NATO is planning an aggressive war against Russia, it must build an offensive capability. Foundation ground offensive capabilities are traditionally the tanks.   

 If it is a classic war “army against army” with the occupation of enemy territory, then without tanks it’s impossible. That has been shown in all the classic wars, not only of the twentieth, but the beginning of the twenty-first century. For example, both the Iraqi wars, where the U.S by no means neglected the use of Abram’s tanks. On the contrary, “Abram’s” on a bridge in central Baghdad April 9, 2003 became a symbol of the collapse of the Hussein regime.

 At the beginning of 1990, 16 NATO member countries had in Europe 24 thousand tanks, including the USA - 6 thousand, Germany - 7 thousand, at the beginning of 2009, 28 NATO member-countries had in Europe about 13 thousand tanks, including the U.S. - 90, Germany – 1400 tanks.

NATO ground offensive potential has fallen by almost half (although the number of member countries has nearly doubled), and it decreases steadily from year to year and it will continue. For example, by 2015, France will have 240 tanks (in 2009 there were 814 in 1990 - 1358), Bulgaria - 160 (in 2009, was 565 in 1990 - 2145). Slightly more than 200 tanks would remain in the near future in the UK, less than 500 - in Germany, once the “main strike forces of NATO in Europe.” In this case, all the NATO countries the production of tanks completely stopped.

But, of course, one could argue that nowadays more important than tanks is the airpower. The main offensive capabilities - air. But even here the situation is the same. In 1990, the 16 NATO countries in Europe had 5.6 thousand combat aircraft in 2009 in 28 countries- 3, 8 thousand; reduction is not as rapid as in the case of tanks, but not too small or too steady. And this reduction will continue. The UK in the coming years will have less than 200 combat aircraft (in 1990 there were 1200 planes), from Germany - less than 250 (it was more than a thousand). Europe has also significantly cut down future purchase programs (Typhoon and F-35).

In addition, the preparation of aggression involves the early deployment of the army near the territory of the potential victim. In another way, once again, yet nobody has been able to act. Confirmed that, for example, events in Yugoslavia in 1999, the Persian Gulf in 1990-1991 and 2003. U.S. and its allies attacked Yugoslavia from Italy, and Iraq - from Kuwait, Bahrain and Saudi Arabia. 

However, the past 11 years, the number of NATO members, Poland, the Czech Republic and Hungary, 6 years - the Baltic States, Slovakia, Bulgaria and Romania what are near to Russia mainland are joined with NATO. But there are no groups and objects (those “NATO bases”) of any one of these countries have so far not appeared. Fighter base in Zokniai can’t be regarded as a real military base, even if falling into paranoia.

Finally, aggression is not possible without a systematic training of troops (ground forces). But no ground and air offensive operations, the scale of at least 10% - that which is required to carry out aggression against Russia, NATO have carried out since the end of the Cold War.

How can NATO prepare aggression by reducing the offensive capability, without deploying the groups against the direction of aggression, and without appropriate exercises - military science is not yet known?

There is also the factor of the psychological status of troops of the European countries, which they demonstrate in Afghanistan and other conflict zones. Europe society does not allow the armies of these countries to wage war, implying a really high level of losses.                                      

 Finally, we must remember the political aspect: if it comes to “big” war, “a NATO military” will sink into months of approval, NATO - is not one country, it’s 28 countries. And only in the pages of Pravda, all decisions are taken there “under the dictation of Washington.”

 Very important is the fact that the West doesn’t have any purposes of aggression against Russia. It does not require living space, since they don’t have problems with overpopulation; the problem in Europe is more one of depopulation. And for resources, West (at least - Europe) is willing to pay money, but not willing to pay lives. Besides, the West can dictate to Russia the prices, because they are only buyers in the eastern region of Russia.

Esimene osa minu kirjutatud artikli seeriast, ilmuvad trükitul kujul Küprose ajakirjas "Observer" 

There can be only one

Spinglo – vanad trikid uues kuues

 Võrkturundusfirmad ja püramiidiehitahad on samuti sooritanud tiigrihüppe ja kolinud kõike puhastavate pesuainete ja vähki raviva köhasiirupi juurest internetiavarustesse. Ühesõnaga juttu tuleb Spinglo-st ja Synkronice-ist . Põhimõtteliselt on tegemist keskmisest huvitavama püramiidskeemiga, mitte tavapäraste kõike ravivate toidulisanditega.

Spinglo on oma olemuselt sotsiaalvõrgustik nagu Facebook, Orkut või Rate. Mis nende endi juttu järgi peaks olema next big thing. Liituda saab ka tavaliikmeks, milleks on vaja siiski liitumiskoodi,  selle saab juba olemasoleva liikme käest ja peaks lisama elitaarsust, sest igaüks ei saa ju.

Ratsa rikkaks saajate jaoks on omanikufirmal (Synkronice) kaks paketti, esimene on hinnaga €575 ja sa saad 1000 SPS-i ja kuldliikme pakett hinnaga €1725 ja saad 4000 SPS-i.

Esimene konks, millega inimesi püütakse, on võimalus saada Spinglo investoriks. SPS punktid tähendavad lihtsustatult optsioone aktsiate ostmiseks, kui nad kunagi peaks börsile minema. Maakeeli öelduna on sul aktsiate eelisostuõigus, ehk mingeid aktsiaid sa kohe siiski ei saa.

Põhiline Spinglo müüjate sõnum on, et “Sa peaksid olema loll, kui sa ei taha saada osanikuks järgmises Facebookis” ja pikemalt juttu ajades mainitakse tervet rida IT firmasid, kelle aktsiad on teinud hüppelise tõusu ja loomulikult lisatakse peale seda juttu lõppu lause “sama juhtub ka Spinglo-ga”.

Siin on aga kaks väga suurt probleemi. Esiteks on lood tuntusega pehmelt öeldes kehvasti. Google osting annab Spinglo-le 302 000 tulemust (millest paljud eestikeelsed ja osad kriitika). Võrdluseks – Rate.ee annab 54 100 000 tulemust, Apple Ping, mis on üsna vähetuntud Apple oma sotsiaalvõrk (kõigele lisaks vajab veel ka  iTunes-I kontot), annab vastuseks 91 800 000 tulemust, vaikselt surev Orkut 364 000 000 ning sotsiaalvõrkude kuningas Facebook rekordilised 14 060 000 000 tulemust.

Edukas sotsiaalvõrgustik töötab siis, kui su paljudel sõpradel on seal kontod, ehk siis ta täidab oma ülesannde ja sa saad suhelda oma sõpradega. Seega on võrgul vaja tekitada mingi kriitiline mass. Spinglol pole see õnnestunud. Enamus kasutajatest on Spinglo “investorid” ja nende tuttavad, kes on teinud pika veenmise peale omale Spinglo konto (mida nad peale seda pole kordagi külastanud).

Facebooki järgses maailmas on igale uuele sotsiaalvõrgustikule algus väga raske ning suure tõenäosusega saab edukaks ainult see kellel  on mingi täiesti uus teenuse liik, mis on piisavalt hea, et oma Facebooki konto pealt üle kolida uue konto peale. Spinglo, mis on isegi võrreldes rate.ee-ga tehniliselt vähearenenud, ei oma loomulikult mitte midagi sellist.

Teine suur (kui mitte põhiline, vähemalt äris) küsimus on see, et kuidas kavatseb Spinglo tulevikus hakata raha teenima – välja käidud netikaubamaja idee pole siiski väga reaalne teenimiskoht. Just reaalne raha teenimine on igasuguste IT teenuste juures tegelikult suurim valukoht, see väga lihtne küsimus “kõik on ilus, aga kust ikkagi see kasum tuleb?” jääb sageli vastuseta. Börsile minnes on see aga investorite esimene küsimus.

Seega igasugused reaalsed võimalused sotsiaalvõrgustiku turul midagi ära teha, on praeguse seisu juures ümmargune null ja kui Spinglo lähebki kunagi börsile, siis tema aktsiad saavad seal üsna ruttu õiglase hinna, mis on ligilähedane nullile. Sellest tulenevalt omab väärtust null ka võimalus osta Spinglo aktsiaid.

Teine konks on loomulikult vana hea püramiid, millest saab lähemalt lugeda siit. Kokkuvõttes on tegemist „harju keskmise“ värgiga ehk mida rohkem liitujaid leiad, seda rohkem „boonust“ saad. Kuni luksusautode ja seifini, mis kulda täis. Kuna püramiidskeem on suhteliselt sama, mis kõigil ülejäänutel, siis ei hakka pikemalt peatuma sellel, miks püramiidskeemis osalemisel on rikastumisvõimalus väiksem kui lotot mängides. LHV foorumis selle teema läbilugemine annab vast ammendava vastuse, miks püramiidskeemi abil lubatav Ferrari jääb siiski autosalongi.

Pole vast suuremat mõtet puudutada ka Spinglo taga oleva Synkronice firma kahtlast tausta ja seltsimehi, sest tegijaid seal pole ja paljud on nendest tavalised püramiidiehitajad. Ehk Business as usual selles sektoris.

Ühesõnaga kõigile midagi, noorele investorile, kes kujutab ette, et tal on aasta pärast tuhandeid „Facebooki“ aktsiaid ja ÜLLE ADOBERG-MIKKde sugustele veteranidele, kes saavad rahus oma püramiide ehitada.

Viimase isiku tõin eraldi välja tohutu suure tahtejõu (või lolli järjekindluse) tõttu selles sektoris, väike googeldamine näitab, et tegelane on nii Holy Tea, Kyäni, Kvantripatsite kui ka enam vähem iga teise pseudo ja püramiidskeemiga tegeleda jõudnud (kaasa arvatud loomulikult ka Spinglo suurimaid turustajaid siin). Vaadates teda, hakka või uskuma, et Alaska mustikad annavad tõesti imepärase energia.

Kuulsa filmi „The Social Network“ mis räägib facebooki algusest tunnuslause on: „You don’t get to 500 million friends without making a few enemies“ võiks Spinglo konteksti panes kõlada „You don’t lose 575 euros without losing common sense“.

 Lugu on üleval ka lehel Skeptik.ee

Imeline Eesti Kaitsevägi

 Eesti kaitseväe areng suudab hämmastada igat inimest, ükskõik kui kodus ta on militaar-valdkonnaga. Eriti paistab see silma relvahangega, mis suuremas osas ei oma mitte mingit loogikat ei riigikaitse ega arengukavade seisukohast( võib lausa öelda, et loogika otsimine EKVst võrdub pimedas toas musta kassi otsimisega, keda seal pole ).

Alustame nullist

 Kõige tobedam olukord on muidugi õhuväe ja mereväega, mis on ka arusaadav, sest mõlemate näol on tegemist kõige kallimate väeliikidega, nii soetamise kui kasutamise mõttes.
 Suurim „ime“ on loomulikult meie õhuvägi kus vaatamata 20nele iseseisvusaastale puuduvad seni ajani relvastatud lennuvahendit.
 Lennuväe koosseisu moodustavad kaks An-2 lennukit ( 1947 aastal tootmise lastud põllumajanduslennuk )

ja 4 ameeriklaste käest kingituseks saadud ülikerget Robinson R44 tüüpi helikopterit.

Lennuväe ainuke tulejõud on pilootide püstolid.( kui need kaasas on ).

Seda olukorras kus, 90nendatel toimusid metsikud kaitse-eelarvete kärped lääne euroopas ( seoses külma sõja lõppemisega ), kus pea aegu uhiuusi lennukeid müüdi imeodavalt ( F 16 ) ja natukene vanemaid saadeti tuhandete kaupa vanarauaks ( F4 Phantom)

 Natuke väiksem „ime“ on meie laevastik, mille moodusatab üks miinijahtjate divisjon kuhu kuulub Beskytteren klassi vahilaev

ja kolm Sandown klassi miinijahtijat.

 Vahilaeva relvastuseks on 76mm kahur ( kurjade kuulujuttude põhjal on lahingukomplektis ainult kipskuulid jäämägede laskmiseks ) ja miinijahtjatel Browning raskekuulipildujad või 23 mm automaatkahurid Zu 23-2hed.
 Siinjuures puudub vist vajadus arutleda teemal, millist efekti omab see relvastus reaalses lahingtegevuses päris sõjalaevade vastu.
Nii lennuväe (ehitati Ämari lennuväebaas miljardi eest + 700 miljoni eest õhutranspordi osakuid, millest 160 miljonit on jõutud juba korstnasse kirjutatud, sest pole vaja läinud !) kui laevastiku ( 800 miljonit krooni kolme Sandown miinijahtja eest ) peale on kulunud ligi 2.5 miljardit krooni.
 Ämari lennuväebaasi ehitus on järjekordne tobeduse tipp ( vähemalt meie kaitsepoliitika alusel ). Hävitajaid ei kavatseta osta, seega seda millegi mõistliku jaoks kasutada baasi rahu ajal pole võimalik ( kolm neli NATO lennukit mis meid aastas külastavad võivad vabalt ka Tallinna lennuväljale maanduda ), sõja korral NATO abi vastu võtta ei saa, sest meil pole lennuväge mis suudaks taeva puhta hoida. NATO ei hakka mitte kunagi siia saatma transpordilennukeid olukorras kus vaenlase hävitajad teevad õhuruumis mis tahavad.


Mägi on sünnitanud hiire, 2.5 miljardi krooni eest on saadud null protsendi ulatuses sõjaline võimekus. ( võiks öelda, et isegi miinusmärgiga, sest reaalse sõja korral on neid vaja kaitsta, ise nad seda ju ei suuda )

Imed jätkuvad

Nüüd tahetakse osta umbes 1,5 miljardi krooni eest 4 relvastamata transpordikopterit.

Vaadates seda summat ja mida selle eest tahetakse, tõusevad juuksekarvad püsti.
Transpordikopterite kasutamine ( dessandid vastase tagalasse vms ) eeldab täieliku ülemvõimu õhus, olukorda kus ükski vastase hävitaja ei tõuse ja õhutõrje on suuremas osas hävitatud ( mida tahetakse meil saavutada millega ? Kahe AN2 moosiriiuliga ?).
Sest kui pole ülemvõimu õhus, on need 4 kopterit üsna ruttu ( kui neid kasutada ) maas põlevad 1.5 miljardit krooni.
 Iseküsimus on ka eesmärk, 1,5 miljardit krooni = võime paisata ( ideaal tingimustes ) vastase tagalasse umbes 100 mehelise dessandi. See on muidugi midagi sellist, mis võiks olemas olla, kuid arvestades meie kaitseväe üldist olukorda, mõjub see ilmselgelt ebavajaliku nišivõimekusena.
 Aga miks neid koptereid on vaja tegelikult ? Tahetakse silma paista Afganistanis loomulikult, kus on puudus kopteritest.
Loomulikult 4 kopterit ei mõjuta üldpilti Afganistanis ja see kõik läheb kirja ääremärkusena kuhugi raportisse ( heal juhul ). NATOle oleks siiski palju kasulikum kui need 1.5 miljardit kasutaks Eesti oma kaitsevõime tõstmiseks ( tähendab, peab meie pärast vähem muretsema ).
 Arvestades veel, et Afganistanist tõmmatakse mitte väga kauges tulevikus väed välja, võib juhtuda, et need 4 kopterit ehk 1.5 Miljardit jäävadki kuhugi Ämari lennuväljale seisma ja aetakse ainult paraadiks välja.
 Sama moodi tahetakse mereväele muretseda umbes 100 miljoni eest kiirkaatreid, mille hange samuti ei lisa juurde mitte midagi sõjalisele võimekusele. ( kerged alused, relvastatud kuulipildujatega )
 Ette on need nähtud siis Somaalia piraatidega võitlemiseks. Kui kahe – kolme aasta pärast enam see päevakorral pole, roostetab 100 miljonit kusagil kai ääres.
Seega kuni 2018 aastani ei näe sõjaline arengukava ette mitte ühtegi reaalselt relvastatud vahendi ostmist ei lennu ega mereväele. Vabalt võiks need kaks väeliiki ümber nimetada pikkemaks ajaks Eesti vaatluslennuväeks ja Eesti tuukrilaevastikuks – mis annaks palju paremini edasi nende reaalse võimekuse.

Esimese maailmasõja stiilis maavägi

Maaväe olukord on natuke parem, kuid ka siin pole millegi üle eriti kiita.
Soomusüksuseid pole, kui jätta välja umbes 160 Pasi ja BTR tüüpi ratassoomukit mis on mõeldud lahingpiirkonnast väljaspool patrullimiseks. Reaalse sõja korral, vaenlasega kellel on ohtralt seda “kasutut” külmasõja aegset vanarauda on nende soomukite kasutegur umbes sama mis veoautol.

Suurtükkivägi on vast kõige paremas seisus, kui jätta välja asjaolu, et torusid on kõigest murdosa sellest mida vaja läheks. Selle moodustavad 42 D-30 122mm ja 24 FH-70 155mm kahurit.

Õhutõrje on varustatud ainult lühimaa süsteemidega ( Mistral 2 ja Zu 23-3, sealjuures raketikomplekse on ühe brigaadi jaoks ja võib olla ostetakse neid millalgi juurde ).
Kavatsus on küll hankida juurde keskmaa õhutõrje, kuid väga piiratud ulatuses.

Kaasaegseid TT süsteeme pole kaitseväel ja ega neid vist pole mõistlik ka tegelikult enam hankida, sest seoses tehnika kiire arenguga on tankide vastu eelhelikiirusega rakettid muutumas muuseumi materjaliks. Näiteks Vene föderatsioonis kasutatav Arena suudab ligi 90% kindlusega hävitada meie kaitseväe kõige arvukama TT raketti Milan 2he ( katseliselt polügoonil tõestatud muuseas ).

Seega Milani lisahanke võiks vabalt maha tõmmata. Pikkemas plaanis on siiski vaja aparaate mis tulistab 3X üle helikiiruse lendavaid noolmürski ( tanke ühesõnaga ) või ründelennukeid ( seega ka kattehävitajaid ) kui tahetakse effektiivselt tankide vastu sõdida.

Mis meil siis on ?

Sõja tingimustes vähese, ilma soomus manööverdusvõimega ( peamiselt jala ), ebapiisava kaugtulerelvadega kerge jalavägi, ehk siis selline keskmine esimese maailmasõja aegne väikeriigi sõjavägi.

Sealjuures asjad ei paista eriti paranevat.

Suurtükke on maksimaalselt 2 jalaväebrigaadi jaoks ( kui 105mm teise maailmasõja aegsed kahurid ka juurde arvestada ). Juurde ei kavatseta aga osta.
Soomusvõimekusega võib juhtuda aga järjekordne möödalask, sest on olnud juttu, et pole veel selgeks tehtud kas osta tankid või jalaväe lahingmasinad. See jutt on oma olemuselt nii hullumeelne, et võtab lausa sõnatuks ( pigem küll tahaks kasutada väga ebatsensuurseid väljendeid), jalaväe lahingmasinate mõtte on, et nad toetavad tanke oma automaatkahuri tulega ja saaks samuti kanda paari jalaväelast. Tegemist on puhtalt tanke toetavate masinatega. Ilma tankideta on jalaväe lahingmasinate lahinguvõime, selle sama külmasõja aegse “vanaraua” vastu nulli ligidane.

Püramiidi hakkatakse ehitama ikka vundamendist, kuid meil hakati kombe kohaselt ehitama ikka tippust ( muretseti kõigepealt soomustransportöörid, mis on mõeldud tagalas ringi sõitmiseks tankide kaitse all).

Väetid on need, kes arvavad, et on väetid

Üks suurimaid luule on, et kõik on nii kallis. Lennukeid ei saa, sest nad on liiga kallid ( kuid kopterid mis maksavad sama palju, neid saab ). F 16 tüüpi lennukeid on läinud kasutatud peast müüki umbes 10 miljonit dollarit tk ( Holland müüs oma F-16A/B MLUd sellise hinnaga ). Seega 4 helikopteri asemel saaks osta terve F 16 eskadrilli, kui natuke otsida.
12 F 16 lahingvõimet pole vaja vist hakkata võrdlema 4 transpordikopteri omaga.

Raketikaatreid ei saa sest need maksavad samuti liiga palju ( miinijahtijaid aga saab, mis siis, et need on isegi kallimad ). Hauk klassi raketikaatrite eest küsis Norra mingi aeg tagasi 47 miljonit krooni tükkist. Seega selle 800 miljoni eest oleks saanud kõik 6 tk ära osta ja raha (kokku oleks läinud alla 300 miljoni ) ja 500 miljonit oleks ülegi jäänud ( selle oleks saanud rannakaitse rakettide alla panna). Hauk relvastuses on 1 x 40mm automaatkahur, 2 x 533mm torpeedoaparaati, 1 x 2 lühimaa õhutõrjeraketilaskeseade, 4 kuni 6 x laev-laev raketiseade (30 km).
Seega oleks meil olnud natukenegi mõistust omades laevastik ja rannakaitse, mis oleks suutnud täiesti reaalselt segada Vene Balti mere laevastiku sõja korral.
Ei tasu vist isegi mainida, et üks Hauk suudaks mängleva kergusega terve Eesti laevastiku upputada ja 6 Haukiga oleks meie laevastik omanud reaalset lahinguvõimet.

Vaadata võib ka, mis toimub mujal, sest nagu öeldakse, kõik sõltub võrdlusest.

Soome
Kaitse eelarve 2,8 miljardit Eurot
Tegevteenistuses personaali : 34 700
Tanke : 150
Jalaväe lahingmasinaid : 212
Soomustransportööre : 694
Iseliikuvaid suurtükke 90
Suurtükke 871
Reaktiivmiinipildujaid 58
Õhutõrjekahureid 1,178
Hävituslennukeid 128

Eesti 2011 kaitse eelarve on ligi 280 miljonit Eurot, ehk täpselt 10X väiksem kui Soomes.
Selle järgi peaks meil olemas olema enam vähem normaalne soomusbrigaad ja hävituslennukite eskadrill, reaalselt rohkemgi, sest personalikulu on eestis kõvasti väiksem kui soomes, see tähendab, et peaks kõvasti rohkem raha üle jääma relvahangete jaoks.
Sealjuures, suur osa Soome tehnikast on hangitud viimase 20 aasta jooksul ( seega samal ajal, mil eesti on olnud iseseisev), ehk siis ei saa öelda, et see on nii öelda, aastate jooksul kogunenud.

Silmad on, käsi pole

Veel üheks suureks, kuid efektiivsuse mõttes kahtlaseks ostuks on Ground Master 403 radarid ja muud luure ja sidevahendid, mis väidetavalt peaks moodustama suure osa selle kümmendi investeeringutest.
Hea radaripilt on väga kasulik, kuid kui pole millegiga sekkuda, pole sellest suuremat kasu. Keskmaa ja lühimaa süsteemide juures on Giraffe-75 olemas olevad radareid enam kui küll.
Ilma hävituslennukiteta või kaugmaa õhutõrjeta nagu S 300 ja Patriot ( aga neid meil plaanis pole osta ) on suured keskmaa radarid lihtsalt suur hunnik ülikallist metalli mille esimene ARM (Anti-radiation missile ) muudab kasutuks.
Sama kehtib ka kõige muude luure-sidesüsteemide kohta. Mis kasu on mereseire radaritest, kui meil pole ühtegi sõjalaeva ega laevatõrje raketti ?
Kujundlikult on tuleviku EKV poksimatsil isik, kellel on silmad lahti, kuid käed seljataha kinni seotud.

Lõpetuseks

On kolm suurt põhjust miks asjad on sellised, millised need on.

1. Puudub suur plaan ! Arengukavasid koostatakse, kuid need on lühiajalised ja suuremas jaos loosungitele üles ehitatud. Sealjuures suuresti mõjutatud päevapoliitika sündmustest (Afganistan)
Sõjaliste arenguplaanide koostamisel on esmaseks kriteeriumiks reaalsed ohud, meie puhul on meie riigi iseseisvuse kõige suuremaks reaalseks ohuks ( sõjalises mõttes) Vene Föderatsiooni armee ( kui keegi teab mingit suuremat ohtu, siis võib teada anda).
Vene Föderatsiooni relvajõudude suurus mida nad saaks meie vastu kasutada on üldiselt teada, seega on teada ka millist jõudu on vaja selle tõrjumiseks.
NATOt võib vabalt välja jätta, 30 päeva mida näeb ette lepping on nii pikk aeg, et selleks ajaks on sõjategevus juba läbi. ( Meenutagem kui pikk oli Lahesõjas lahingutegevus, kui pikk Gruusias jne ).
Vihjeks võib öelda, et armee peaks olema umbes ¼ Soome armeest, mida oleks vaja esmase löögi edukaks tõrjumiseks.
Alles siis kui on teada mida, kui palju ja milleks, saab hakkata välja töötama reaalset arengukava, milles on olemas ka mingi eesmärk.

2. NATO Luulud Ühelt poolt arvatakse, et NATO liikmelisus muudab meid kuulikindlaks ja meiega ei saa enam mitte kunagi mitte midagi halba juhtuda. Jättes kõrvale kõik faktilised asjaolud ( nagu näiteks, et Lääne Euroopa NATO liitlased on seoses majanduskriisiga praktiliselt oma armeed laiali saatnud ) siis filosoofiliselt on see oletus juba äärmiselt tobe.
Teiselt poolt on see viinud selleni, et aetakse taga mingit NATO standartit tänu millele on tohutu hunnik odavaid relvi ära põlatud, kaitseministeeriumi ametnikud võiks sealjuures ära tõestada ( veel parem ette näidata ) kuidas näiteks vene 152 mm mürsk on vähem tapvam kui NATO 155 mm.

3. Puudub avalikuse huvi. Palgasõjaväe vastu võetakse küll sõna ( kuigi keegi ei tahtnud seda kehtestada ) siis miljardite kroonide raiskamine ei lähe mitte kellegile korda, samuti miks peale 20 aastat on meil endiselt kõigest pseudo kaitsevõime ?
Arvestades summasid mis on eesti riigi käsutuses olnud. Oleks natukenegi mõistust omades olnud meil täiesti korralikult relvastatud kaitsevägi, mis omaks ka tõsiselt võetavat heidetusvõimet. Nende summade eest on teistes riikides muretsetud terveid tanki diviise, meil on tehtud ei tea mida, kuid relvi pole ostetud ( see pole sõnakõlks, eesti suurimad hanked pole päriselt ka sisaldanud mitte mingit relvastust )
Kui kusagilt paraleelmaailmast peaks Eestile kallale tungima 1939 aasta Eesti Wabariigi armee oleks sõda läbi üsna ruttu praeguse vabariigi kaotusega. Mis on täiesti unikaalne seis ( arvestades tehnoloogia arengut ), pea aegu sama unikaalne, et eriti keegi ei tunnegi huvi kursi muutmise üle.

Hea video alternatiivmeditsiinist