Ole nagu Putin

 Venemaal on presidentikampaania samuti täies hoos, seega ajaviiteks üks hea mäng http://like-putin.ru/

Keskerakond ja "1984"

Ma ei tea miks aga vaadates praegust Keskerakonna sisest võimuvõitlust, tuleb kõige enam meelde just see George Orwelli surematu teos. Vahetades ära mõned nimed saab täpselt praeguse Keskerakonna parteisisese olukorra.

Suur Vend – Savisaar

O'Brien – Priit Kutser

Emmanuel Goldstein – Jüri Ratas

Winston Smith – Kalle Laanet

Julia – Evelyn Sepp

 Praegu paistab, et ka võimuvõitlus lõppeb nii nagu raamatus ehk siis ei midagi uut siin päikese all. 

Google juhita auto võivad nüüd Nevada tänavatel sõita

 Google kes on arendanud juhita autosid juba 2005 aastast on saavutanud esimese suure läbimurde. Nimelt Ameerika Ühendriikides Nevada osariigis võeti vastu seadus, et Google-i Toyota Priused ja Audi TTd mis on varustatud „elektroonilise juhiga“ võivad osaleda liikluses.

Seega jääb ootama aega millal Google Maps ei aita ainult linnatänaval navigeerida, vaid hoopis sõidutab sind ka koju ukse ette.

Russia makes a good face in bad game - Part I

 When we consider the problem of external threats to Russia, we could disregard the threat of “international terrorism”. Yes, this threat is certainly there, but doing it to please fashionable western concepts, that terrorism is the main threat - we completely lose touch with reality.

 Furthermore, fighting against terrorism needs very specific powers, means and methods. A regular army that is trained and equipped to fight against another regular army isn't the best solution fighting with terrorism: Chechen, Iraq and Afghanistan wars have proven that point several times. 

 Successful fight against terrorism is carried out by special force units and an army that can offer tactical support sometimes (Heavy armor and air support units).

 The threat from Georgia in the foreseeable future isn’t real, nor can it be too serious thanks to the very limited military possibilities of this country. Let us leave aside for now a latent potential for conflict with Japan and Turkey.

  There are two obvious "big" threats - NATO and China. If Russia is able to fend this threat off, then any other threats can be ignored. Comparing the NATO and the China threat is very useful from the viewpoints of possibilities.

NATO Needs Tanks

 Within the last few years the Russian media has written literally millions of words about the threat to Russia by NATO. If all of them to be analyzed, you'll find an interesting thing - the complete absence of concrete facts and figures. Perhaps that is why all relevant publicity campaign is conducted at very high degree, strongly resembling hysteria.

 Although everything is much simpler, instead of clichés such as "NATO encircles Russia with their military bases" why do the media not just give a list of these bases and number of troopers in the bases? But they don’t do that for some reason.

 If NATO is planning an aggressive war against Russia, it must build an offensive capability. Foundation ground offensive capabilities are traditionally the tanks.   

 If it is a classic war “army against army” with the occupation of enemy territory, then without tanks it’s impossible. That has been shown in all the classic wars, not only of the twentieth, but the beginning of the twenty-first century. For example, both the Iraqi wars, where the U.S by no means neglected the use of Abram’s tanks. On the contrary, “Abram’s” on a bridge in central Baghdad April 9, 2003 became a symbol of the collapse of the Hussein regime.

 At the beginning of 1990, 16 NATO member countries had in Europe 24 thousand tanks, including the USA - 6 thousand, Germany - 7 thousand, at the beginning of 2009, 28 NATO member-countries had in Europe about 13 thousand tanks, including the U.S. - 90, Germany – 1400 tanks.

NATO ground offensive potential has fallen by almost half (although the number of member countries has nearly doubled), and it decreases steadily from year to year and it will continue. For example, by 2015, France will have 240 tanks (in 2009 there were 814 in 1990 - 1358), Bulgaria - 160 (in 2009, was 565 in 1990 - 2145). Slightly more than 200 tanks would remain in the near future in the UK, less than 500 - in Germany, once the “main strike forces of NATO in Europe.” In this case, all the NATO countries the production of tanks completely stopped.

But, of course, one could argue that nowadays more important than tanks is the airpower. The main offensive capabilities - air. But even here the situation is the same. In 1990, the 16 NATO countries in Europe had 5.6 thousand combat aircraft in 2009 in 28 countries- 3, 8 thousand; reduction is not as rapid as in the case of tanks, but not too small or too steady. And this reduction will continue. The UK in the coming years will have less than 200 combat aircraft (in 1990 there were 1200 planes), from Germany - less than 250 (it was more than a thousand). Europe has also significantly cut down future purchase programs (Typhoon and F-35).

In addition, the preparation of aggression involves the early deployment of the army near the territory of the potential victim. In another way, once again, yet nobody has been able to act. Confirmed that, for example, events in Yugoslavia in 1999, the Persian Gulf in 1990-1991 and 2003. U.S. and its allies attacked Yugoslavia from Italy, and Iraq - from Kuwait, Bahrain and Saudi Arabia. 

However, the past 11 years, the number of NATO members, Poland, the Czech Republic and Hungary, 6 years - the Baltic States, Slovakia, Bulgaria and Romania what are near to Russia mainland are joined with NATO. But there are no groups and objects (those “NATO bases”) of any one of these countries have so far not appeared. Fighter base in Zokniai can’t be regarded as a real military base, even if falling into paranoia.

Finally, aggression is not possible without a systematic training of troops (ground forces). But no ground and air offensive operations, the scale of at least 10% - that which is required to carry out aggression against Russia, NATO have carried out since the end of the Cold War.

How can NATO prepare aggression by reducing the offensive capability, without deploying the groups against the direction of aggression, and without appropriate exercises - military science is not yet known?

There is also the factor of the psychological status of troops of the European countries, which they demonstrate in Afghanistan and other conflict zones. Europe society does not allow the armies of these countries to wage war, implying a really high level of losses.                                      

 Finally, we must remember the political aspect: if it comes to “big” war, “a NATO military” will sink into months of approval, NATO - is not one country, it’s 28 countries. And only in the pages of Pravda, all decisions are taken there “under the dictation of Washington.”

 Very important is the fact that the West doesn’t have any purposes of aggression against Russia. It does not require living space, since they don’t have problems with overpopulation; the problem in Europe is more one of depopulation. And for resources, West (at least - Europe) is willing to pay money, but not willing to pay lives. Besides, the West can dictate to Russia the prices, because they are only buyers in the eastern region of Russia.

Esimene osa minu kirjutatud artikli seeriast, ilmuvad trükitul kujul Küprose ajakirjas "Observer" 

There can be only one

Spinglo – vanad trikid uues kuues

 Võrkturundusfirmad ja püramiidiehitahad on samuti sooritanud tiigrihüppe ja kolinud kõike puhastavate pesuainete ja vähki raviva köhasiirupi juurest internetiavarustesse. Ühesõnaga juttu tuleb Spinglo-st ja Synkronice-ist . Põhimõtteliselt on tegemist keskmisest huvitavama püramiidskeemiga, mitte tavapäraste kõike ravivate toidulisanditega.

Spinglo on oma olemuselt sotsiaalvõrgustik nagu Facebook, Orkut või Rate. Mis nende endi juttu järgi peaks olema next big thing. Liituda saab ka tavaliikmeks, milleks on vaja siiski liitumiskoodi,  selle saab juba olemasoleva liikme käest ja peaks lisama elitaarsust, sest igaüks ei saa ju.

Ratsa rikkaks saajate jaoks on omanikufirmal (Synkronice) kaks paketti, esimene on hinnaga €575 ja sa saad 1000 SPS-i ja kuldliikme pakett hinnaga €1725 ja saad 4000 SPS-i.

Esimene konks, millega inimesi püütakse, on võimalus saada Spinglo investoriks. SPS punktid tähendavad lihtsustatult optsioone aktsiate ostmiseks, kui nad kunagi peaks börsile minema. Maakeeli öelduna on sul aktsiate eelisostuõigus, ehk mingeid aktsiaid sa kohe siiski ei saa.

Põhiline Spinglo müüjate sõnum on, et “Sa peaksid olema loll, kui sa ei taha saada osanikuks järgmises Facebookis” ja pikemalt juttu ajades mainitakse tervet rida IT firmasid, kelle aktsiad on teinud hüppelise tõusu ja loomulikult lisatakse peale seda juttu lõppu lause “sama juhtub ka Spinglo-ga”.

Siin on aga kaks väga suurt probleemi. Esiteks on lood tuntusega pehmelt öeldes kehvasti. Google osting annab Spinglo-le 302 000 tulemust (millest paljud eestikeelsed ja osad kriitika). Võrdluseks – Rate.ee annab 54 100 000 tulemust, Apple Ping, mis on üsna vähetuntud Apple oma sotsiaalvõrk (kõigele lisaks vajab veel ka  iTunes-I kontot), annab vastuseks 91 800 000 tulemust, vaikselt surev Orkut 364 000 000 ning sotsiaalvõrkude kuningas Facebook rekordilised 14 060 000 000 tulemust.

Edukas sotsiaalvõrgustik töötab siis, kui su paljudel sõpradel on seal kontod, ehk siis ta täidab oma ülesannde ja sa saad suhelda oma sõpradega. Seega on võrgul vaja tekitada mingi kriitiline mass. Spinglol pole see õnnestunud. Enamus kasutajatest on Spinglo “investorid” ja nende tuttavad, kes on teinud pika veenmise peale omale Spinglo konto (mida nad peale seda pole kordagi külastanud).

Facebooki järgses maailmas on igale uuele sotsiaalvõrgustikule algus väga raske ning suure tõenäosusega saab edukaks ainult see kellel  on mingi täiesti uus teenuse liik, mis on piisavalt hea, et oma Facebooki konto pealt üle kolida uue konto peale. Spinglo, mis on isegi võrreldes rate.ee-ga tehniliselt vähearenenud, ei oma loomulikult mitte midagi sellist.

Teine suur (kui mitte põhiline, vähemalt äris) küsimus on see, et kuidas kavatseb Spinglo tulevikus hakata raha teenima – välja käidud netikaubamaja idee pole siiski väga reaalne teenimiskoht. Just reaalne raha teenimine on igasuguste IT teenuste juures tegelikult suurim valukoht, see väga lihtne küsimus “kõik on ilus, aga kust ikkagi see kasum tuleb?” jääb sageli vastuseta. Börsile minnes on see aga investorite esimene küsimus.

Seega igasugused reaalsed võimalused sotsiaalvõrgustiku turul midagi ära teha, on praeguse seisu juures ümmargune null ja kui Spinglo lähebki kunagi börsile, siis tema aktsiad saavad seal üsna ruttu õiglase hinna, mis on ligilähedane nullile. Sellest tulenevalt omab väärtust null ka võimalus osta Spinglo aktsiaid.

Teine konks on loomulikult vana hea püramiid, millest saab lähemalt lugeda siit. Kokkuvõttes on tegemist „harju keskmise“ värgiga ehk mida rohkem liitujaid leiad, seda rohkem „boonust“ saad. Kuni luksusautode ja seifini, mis kulda täis. Kuna püramiidskeem on suhteliselt sama, mis kõigil ülejäänutel, siis ei hakka pikemalt peatuma sellel, miks püramiidskeemis osalemisel on rikastumisvõimalus väiksem kui lotot mängides. LHV foorumis selle teema läbilugemine annab vast ammendava vastuse, miks püramiidskeemi abil lubatav Ferrari jääb siiski autosalongi.

Pole vast suuremat mõtet puudutada ka Spinglo taga oleva Synkronice firma kahtlast tausta ja seltsimehi, sest tegijaid seal pole ja paljud on nendest tavalised püramiidiehitajad. Ehk Business as usual selles sektoris.

Ühesõnaga kõigile midagi, noorele investorile, kes kujutab ette, et tal on aasta pärast tuhandeid „Facebooki“ aktsiaid ja ÜLLE ADOBERG-MIKKde sugustele veteranidele, kes saavad rahus oma püramiide ehitada.

Viimase isiku tõin eraldi välja tohutu suure tahtejõu (või lolli järjekindluse) tõttu selles sektoris, väike googeldamine näitab, et tegelane on nii Holy Tea, Kyäni, Kvantripatsite kui ka enam vähem iga teise pseudo ja püramiidskeemiga tegeleda jõudnud (kaasa arvatud loomulikult ka Spinglo suurimaid turustajaid siin). Vaadates teda, hakka või uskuma, et Alaska mustikad annavad tõesti imepärase energia.

Kuulsa filmi „The Social Network“ mis räägib facebooki algusest tunnuslause on: „You don’t get to 500 million friends without making a few enemies“ võiks Spinglo konteksti panes kõlada „You don’t lose 575 euros without losing common sense“.

 Lugu on üleval ka lehel Skeptik.ee

Imeline Eesti Kaitsevägi

 Eesti kaitseväe areng suudab hämmastada igat inimest, ükskõik kui kodus ta on militaar-valdkonnaga. Eriti paistab see silma relvahangega, mis suuremas osas ei oma mitte mingit loogikat ei riigikaitse ega arengukavade seisukohast( võib lausa öelda, et loogika otsimine EKVst võrdub pimedas toas musta kassi otsimisega, keda seal pole ).

Alustame nullist

 Kõige tobedam olukord on muidugi õhuväe ja mereväega, mis on ka arusaadav, sest mõlemate näol on tegemist kõige kallimate väeliikidega, nii soetamise kui kasutamise mõttes.
 Suurim „ime“ on loomulikult meie õhuvägi kus vaatamata 20nele iseseisvusaastale puuduvad seni ajani relvastatud lennuvahendit.
 Lennuväe koosseisu moodustavad kaks An-2 lennukit ( 1947 aastal tootmise lastud põllumajanduslennuk )

ja 4 ameeriklaste käest kingituseks saadud ülikerget Robinson R44 tüüpi helikopterit.

Lennuväe ainuke tulejõud on pilootide püstolid.( kui need kaasas on ).

Seda olukorras kus, 90nendatel toimusid metsikud kaitse-eelarvete kärped lääne euroopas ( seoses külma sõja lõppemisega ), kus pea aegu uhiuusi lennukeid müüdi imeodavalt ( F 16 ) ja natukene vanemaid saadeti tuhandete kaupa vanarauaks ( F4 Phantom)

 Natuke väiksem „ime“ on meie laevastik, mille moodusatab üks miinijahtjate divisjon kuhu kuulub Beskytteren klassi vahilaev

ja kolm Sandown klassi miinijahtijat.

 Vahilaeva relvastuseks on 76mm kahur ( kurjade kuulujuttude põhjal on lahingukomplektis ainult kipskuulid jäämägede laskmiseks ) ja miinijahtjatel Browning raskekuulipildujad või 23 mm automaatkahurid Zu 23-2hed.
 Siinjuures puudub vist vajadus arutleda teemal, millist efekti omab see relvastus reaalses lahingtegevuses päris sõjalaevade vastu.
Nii lennuväe (ehitati Ämari lennuväebaas miljardi eest + 700 miljoni eest õhutranspordi osakuid, millest 160 miljonit on jõutud juba korstnasse kirjutatud, sest pole vaja läinud !) kui laevastiku ( 800 miljonit krooni kolme Sandown miinijahtja eest ) peale on kulunud ligi 2.5 miljardit krooni.
 Ämari lennuväebaasi ehitus on järjekordne tobeduse tipp ( vähemalt meie kaitsepoliitika alusel ). Hävitajaid ei kavatseta osta, seega seda millegi mõistliku jaoks kasutada baasi rahu ajal pole võimalik ( kolm neli NATO lennukit mis meid aastas külastavad võivad vabalt ka Tallinna lennuväljale maanduda ), sõja korral NATO abi vastu võtta ei saa, sest meil pole lennuväge mis suudaks taeva puhta hoida. NATO ei hakka mitte kunagi siia saatma transpordilennukeid olukorras kus vaenlase hävitajad teevad õhuruumis mis tahavad.


Mägi on sünnitanud hiire, 2.5 miljardi krooni eest on saadud null protsendi ulatuses sõjaline võimekus. ( võiks öelda, et isegi miinusmärgiga, sest reaalse sõja korral on neid vaja kaitsta, ise nad seda ju ei suuda )

Imed jätkuvad

Nüüd tahetakse osta umbes 1,5 miljardi krooni eest 4 relvastamata transpordikopterit.

Vaadates seda summat ja mida selle eest tahetakse, tõusevad juuksekarvad püsti.
Transpordikopterite kasutamine ( dessandid vastase tagalasse vms ) eeldab täieliku ülemvõimu õhus, olukorda kus ükski vastase hävitaja ei tõuse ja õhutõrje on suuremas osas hävitatud ( mida tahetakse meil saavutada millega ? Kahe AN2 moosiriiuliga ?).
Sest kui pole ülemvõimu õhus, on need 4 kopterit üsna ruttu ( kui neid kasutada ) maas põlevad 1.5 miljardit krooni.
 Iseküsimus on ka eesmärk, 1,5 miljardit krooni = võime paisata ( ideaal tingimustes ) vastase tagalasse umbes 100 mehelise dessandi. See on muidugi midagi sellist, mis võiks olemas olla, kuid arvestades meie kaitseväe üldist olukorda, mõjub see ilmselgelt ebavajaliku nišivõimekusena.
 Aga miks neid koptereid on vaja tegelikult ? Tahetakse silma paista Afganistanis loomulikult, kus on puudus kopteritest.
Loomulikult 4 kopterit ei mõjuta üldpilti Afganistanis ja see kõik läheb kirja ääremärkusena kuhugi raportisse ( heal juhul ). NATOle oleks siiski palju kasulikum kui need 1.5 miljardit kasutaks Eesti oma kaitsevõime tõstmiseks ( tähendab, peab meie pärast vähem muretsema ).
 Arvestades veel, et Afganistanist tõmmatakse mitte väga kauges tulevikus väed välja, võib juhtuda, et need 4 kopterit ehk 1.5 Miljardit jäävadki kuhugi Ämari lennuväljale seisma ja aetakse ainult paraadiks välja.
 Sama moodi tahetakse mereväele muretseda umbes 100 miljoni eest kiirkaatreid, mille hange samuti ei lisa juurde mitte midagi sõjalisele võimekusele. ( kerged alused, relvastatud kuulipildujatega )
 Ette on need nähtud siis Somaalia piraatidega võitlemiseks. Kui kahe – kolme aasta pärast enam see päevakorral pole, roostetab 100 miljonit kusagil kai ääres.
Seega kuni 2018 aastani ei näe sõjaline arengukava ette mitte ühtegi reaalselt relvastatud vahendi ostmist ei lennu ega mereväele. Vabalt võiks need kaks väeliiki ümber nimetada pikkemaks ajaks Eesti vaatluslennuväeks ja Eesti tuukrilaevastikuks – mis annaks palju paremini edasi nende reaalse võimekuse.

Esimese maailmasõja stiilis maavägi

Maaväe olukord on natuke parem, kuid ka siin pole millegi üle eriti kiita.
Soomusüksuseid pole, kui jätta välja umbes 160 Pasi ja BTR tüüpi ratassoomukit mis on mõeldud lahingpiirkonnast väljaspool patrullimiseks. Reaalse sõja korral, vaenlasega kellel on ohtralt seda “kasutut” külmasõja aegset vanarauda on nende soomukite kasutegur umbes sama mis veoautol.

Suurtükkivägi on vast kõige paremas seisus, kui jätta välja asjaolu, et torusid on kõigest murdosa sellest mida vaja läheks. Selle moodustavad 42 D-30 122mm ja 24 FH-70 155mm kahurit.

Õhutõrje on varustatud ainult lühimaa süsteemidega ( Mistral 2 ja Zu 23-3, sealjuures raketikomplekse on ühe brigaadi jaoks ja võib olla ostetakse neid millalgi juurde ).
Kavatsus on küll hankida juurde keskmaa õhutõrje, kuid väga piiratud ulatuses.

Kaasaegseid TT süsteeme pole kaitseväel ja ega neid vist pole mõistlik ka tegelikult enam hankida, sest seoses tehnika kiire arenguga on tankide vastu eelhelikiirusega rakettid muutumas muuseumi materjaliks. Näiteks Vene föderatsioonis kasutatav Arena suudab ligi 90% kindlusega hävitada meie kaitseväe kõige arvukama TT raketti Milan 2he ( katseliselt polügoonil tõestatud muuseas ).

Seega Milani lisahanke võiks vabalt maha tõmmata. Pikkemas plaanis on siiski vaja aparaate mis tulistab 3X üle helikiiruse lendavaid noolmürski ( tanke ühesõnaga ) või ründelennukeid ( seega ka kattehävitajaid ) kui tahetakse effektiivselt tankide vastu sõdida.

Mis meil siis on ?

Sõja tingimustes vähese, ilma soomus manööverdusvõimega ( peamiselt jala ), ebapiisava kaugtulerelvadega kerge jalavägi, ehk siis selline keskmine esimese maailmasõja aegne väikeriigi sõjavägi.

Sealjuures asjad ei paista eriti paranevat.

Suurtükke on maksimaalselt 2 jalaväebrigaadi jaoks ( kui 105mm teise maailmasõja aegsed kahurid ka juurde arvestada ). Juurde ei kavatseta aga osta.
Soomusvõimekusega võib juhtuda aga järjekordne möödalask, sest on olnud juttu, et pole veel selgeks tehtud kas osta tankid või jalaväe lahingmasinad. See jutt on oma olemuselt nii hullumeelne, et võtab lausa sõnatuks ( pigem küll tahaks kasutada väga ebatsensuurseid väljendeid), jalaväe lahingmasinate mõtte on, et nad toetavad tanke oma automaatkahuri tulega ja saaks samuti kanda paari jalaväelast. Tegemist on puhtalt tanke toetavate masinatega. Ilma tankideta on jalaväe lahingmasinate lahinguvõime, selle sama külmasõja aegse “vanaraua” vastu nulli ligidane.

Püramiidi hakkatakse ehitama ikka vundamendist, kuid meil hakati kombe kohaselt ehitama ikka tippust ( muretseti kõigepealt soomustransportöörid, mis on mõeldud tagalas ringi sõitmiseks tankide kaitse all).

Väetid on need, kes arvavad, et on väetid

Üks suurimaid luule on, et kõik on nii kallis. Lennukeid ei saa, sest nad on liiga kallid ( kuid kopterid mis maksavad sama palju, neid saab ). F 16 tüüpi lennukeid on läinud kasutatud peast müüki umbes 10 miljonit dollarit tk ( Holland müüs oma F-16A/B MLUd sellise hinnaga ). Seega 4 helikopteri asemel saaks osta terve F 16 eskadrilli, kui natuke otsida.
12 F 16 lahingvõimet pole vaja vist hakkata võrdlema 4 transpordikopteri omaga.

Raketikaatreid ei saa sest need maksavad samuti liiga palju ( miinijahtijaid aga saab, mis siis, et need on isegi kallimad ). Hauk klassi raketikaatrite eest küsis Norra mingi aeg tagasi 47 miljonit krooni tükkist. Seega selle 800 miljoni eest oleks saanud kõik 6 tk ära osta ja raha (kokku oleks läinud alla 300 miljoni ) ja 500 miljonit oleks ülegi jäänud ( selle oleks saanud rannakaitse rakettide alla panna). Hauk relvastuses on 1 x 40mm automaatkahur, 2 x 533mm torpeedoaparaati, 1 x 2 lühimaa õhutõrjeraketilaskeseade, 4 kuni 6 x laev-laev raketiseade (30 km).
Seega oleks meil olnud natukenegi mõistust omades laevastik ja rannakaitse, mis oleks suutnud täiesti reaalselt segada Vene Balti mere laevastiku sõja korral.
Ei tasu vist isegi mainida, et üks Hauk suudaks mängleva kergusega terve Eesti laevastiku upputada ja 6 Haukiga oleks meie laevastik omanud reaalset lahinguvõimet.

Vaadata võib ka, mis toimub mujal, sest nagu öeldakse, kõik sõltub võrdlusest.

Soome
Kaitse eelarve 2,8 miljardit Eurot
Tegevteenistuses personaali : 34 700
Tanke : 150
Jalaväe lahingmasinaid : 212
Soomustransportööre : 694
Iseliikuvaid suurtükke 90
Suurtükke 871
Reaktiivmiinipildujaid 58
Õhutõrjekahureid 1,178
Hävituslennukeid 128

Eesti 2011 kaitse eelarve on ligi 280 miljonit Eurot, ehk täpselt 10X väiksem kui Soomes.
Selle järgi peaks meil olemas olema enam vähem normaalne soomusbrigaad ja hävituslennukite eskadrill, reaalselt rohkemgi, sest personalikulu on eestis kõvasti väiksem kui soomes, see tähendab, et peaks kõvasti rohkem raha üle jääma relvahangete jaoks.
Sealjuures, suur osa Soome tehnikast on hangitud viimase 20 aasta jooksul ( seega samal ajal, mil eesti on olnud iseseisev), ehk siis ei saa öelda, et see on nii öelda, aastate jooksul kogunenud.

Silmad on, käsi pole

Veel üheks suureks, kuid efektiivsuse mõttes kahtlaseks ostuks on Ground Master 403 radarid ja muud luure ja sidevahendid, mis väidetavalt peaks moodustama suure osa selle kümmendi investeeringutest.
Hea radaripilt on väga kasulik, kuid kui pole millegiga sekkuda, pole sellest suuremat kasu. Keskmaa ja lühimaa süsteemide juures on Giraffe-75 olemas olevad radareid enam kui küll.
Ilma hävituslennukiteta või kaugmaa õhutõrjeta nagu S 300 ja Patriot ( aga neid meil plaanis pole osta ) on suured keskmaa radarid lihtsalt suur hunnik ülikallist metalli mille esimene ARM (Anti-radiation missile ) muudab kasutuks.
Sama kehtib ka kõige muude luure-sidesüsteemide kohta. Mis kasu on mereseire radaritest, kui meil pole ühtegi sõjalaeva ega laevatõrje raketti ?
Kujundlikult on tuleviku EKV poksimatsil isik, kellel on silmad lahti, kuid käed seljataha kinni seotud.

Lõpetuseks

On kolm suurt põhjust miks asjad on sellised, millised need on.

1. Puudub suur plaan ! Arengukavasid koostatakse, kuid need on lühiajalised ja suuremas jaos loosungitele üles ehitatud. Sealjuures suuresti mõjutatud päevapoliitika sündmustest (Afganistan)
Sõjaliste arenguplaanide koostamisel on esmaseks kriteeriumiks reaalsed ohud, meie puhul on meie riigi iseseisvuse kõige suuremaks reaalseks ohuks ( sõjalises mõttes) Vene Föderatsiooni armee ( kui keegi teab mingit suuremat ohtu, siis võib teada anda).
Vene Föderatsiooni relvajõudude suurus mida nad saaks meie vastu kasutada on üldiselt teada, seega on teada ka millist jõudu on vaja selle tõrjumiseks.
NATOt võib vabalt välja jätta, 30 päeva mida näeb ette lepping on nii pikk aeg, et selleks ajaks on sõjategevus juba läbi. ( Meenutagem kui pikk oli Lahesõjas lahingutegevus, kui pikk Gruusias jne ).
Vihjeks võib öelda, et armee peaks olema umbes ¼ Soome armeest, mida oleks vaja esmase löögi edukaks tõrjumiseks.
Alles siis kui on teada mida, kui palju ja milleks, saab hakkata välja töötama reaalset arengukava, milles on olemas ka mingi eesmärk.

2. NATO Luulud Ühelt poolt arvatakse, et NATO liikmelisus muudab meid kuulikindlaks ja meiega ei saa enam mitte kunagi mitte midagi halba juhtuda. Jättes kõrvale kõik faktilised asjaolud ( nagu näiteks, et Lääne Euroopa NATO liitlased on seoses majanduskriisiga praktiliselt oma armeed laiali saatnud ) siis filosoofiliselt on see oletus juba äärmiselt tobe.
Teiselt poolt on see viinud selleni, et aetakse taga mingit NATO standartit tänu millele on tohutu hunnik odavaid relvi ära põlatud, kaitseministeeriumi ametnikud võiks sealjuures ära tõestada ( veel parem ette näidata ) kuidas näiteks vene 152 mm mürsk on vähem tapvam kui NATO 155 mm.

3. Puudub avalikuse huvi. Palgasõjaväe vastu võetakse küll sõna ( kuigi keegi ei tahtnud seda kehtestada ) siis miljardite kroonide raiskamine ei lähe mitte kellegile korda, samuti miks peale 20 aastat on meil endiselt kõigest pseudo kaitsevõime ?
Arvestades summasid mis on eesti riigi käsutuses olnud. Oleks natukenegi mõistust omades olnud meil täiesti korralikult relvastatud kaitsevägi, mis omaks ka tõsiselt võetavat heidetusvõimet. Nende summade eest on teistes riikides muretsetud terveid tanki diviise, meil on tehtud ei tea mida, kuid relvi pole ostetud ( see pole sõnakõlks, eesti suurimad hanked pole päriselt ka sisaldanud mitte mingit relvastust )
Kui kusagilt paraleelmaailmast peaks Eestile kallale tungima 1939 aasta Eesti Wabariigi armee oleks sõda läbi üsna ruttu praeguse vabariigi kaotusega. Mis on täiesti unikaalne seis ( arvestades tehnoloogia arengut ), pea aegu sama unikaalne, et eriti keegi ei tunnegi huvi kursi muutmise üle.

Hea video alternatiivmeditsiinist

Suur Taktik

 Savisaare kohta on väga sageli öelnud, et tegemist on kehva strateegi, kuid suurepärase taktikuga. Tegemist on pea-aegu Eesti poliitika käibetõega. Vaadates tema viimase kümne aasta jooksul tehtud taktikalisi käike, ei saa seda lauset vaadelda teistpidi, kui see paneb kergitama kulmu ja tekitab küsimuse “kuidas, palun ?”

Mingi “tõe” komisjoni moodustamist ei saa ka parima tahtmise juures vaadelda kui suurepärast taktikalist käiku. Kas tõesti keegi teine kui keskerakonna veendunud jünger usub parteisõdurite Evelyn Seppa ja Kalle klandorfi  raportit ?

Seda tragikoomilist “komisjoni” annaks võrrelda juhtumiga, kui pätt Tõnu jääb vahele vargusega ja siis tema kaks kambakaaslast  hakkavad arutama, kas Tõnu on ikka süüdi. 

 See häbematu tsirkus toimus terve rahva silmade all ja vaevalt, et keegi leidis tänu sellele komisjoni otsusele uuesti usu vankuma löönud liidrisse.

Ain Seppiku idee, et Savisaar võiks kohtusse pöörduda oma “au ja väärikuse kaitseks” tundub juba lausa naljakas, sest tõeline bolševik teab ka ilma müüdava kodanliku kohtu otsusetagi, et tal on alati õigus.

Või vaatame asja teisest küljest, kas peale skandaali avalikuks tulekut, suutis Savisaar saavutada “avaliku arvamuse” alast edu ? Ei suutnud  ja ega ta ei proovinudki, sest tal on sellest ükskõik.  

 Savisaare valijaskond on ainulaadne, nende usku ei suuda kõigutada mitte miski. Igapäevased korruptsioonipaljastused, täielik parteisisene tsirkus ja mis isegi kõige peamine - igasuguste ideede puudumine, mis on asendunud tühipalja tühja näpuga näitamisele ( seda andetut valetamist on isegi raske demagoogiaks nimetada ). Tava partei puhul tähendaks see valijaskonna kiiret kaotust, kuid mitte keskerakonna puhul.

Märtsis toimunud valimised olid suurepärane näide selle kohta, kus Edgar sai 23012 häält, keskerakonna tulemus oli kokkuvõttes kehvem kui 2007, kuid kõigele vaatamata siiski täiesti korralik.

Tänu sellele ei näe ka Keskerakond ka mingit vajadust ajada peent demagoogiat, esitada pooltõdesid ja manipuleerida “avaliku arvamusega”.

Iga läbikukkumise taga on neli aastaaega ( Tallinnas tuleb lumi maha iga aasta täesti ootamatult ) ja parempoolsete ( loe : imperialistide ) vandenõu. Kas XXI sajandil tõesti keegi usub  enam sellist juttu ?

Keskerakonna taktikaliste möödalaskmiste üheks suureks põhjuseks on tegevusplaanide puudumine.

Muidugi pidi väidetavalt keskerakonnal olemas olema isegi Eesti kriisist väljatoomise plaan ( Priit Kutseri väidete kohaselt ), kuid mitte kellegile nad seda näidanud pole ( teiste kuulujuttude põhjal, pidi kõrval olevas sahtlis olema ka plaan, kuidas maailma näljahäda lõpetada ).

Ainuke idee mille trummi nad ikka vahel taovad on olnud astmeline tulumaks, mis peaks olema Harry Potteri võlukepike, sealjuures Keskerakonna meelest nii võimas kohe, et jõutakse Soomele järgi. ( tulumaksust üldisemalt eelmises postituses )

Teooria, et kõik annab korda teha majanduses ainult astmelise tulumaksuga , on juba iseenesest absurdne (kui just mitte ettekavatsetult anekdootlik) ning ei vaja paljuleheküljelist ümberlükkamist. Pole sugugi vajalik lõpetada Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda mõistmiseks, et majandus on väga mitmekihiline ja küllaltki keeruline protsess, mida pole võimalik ainult ühe võlukeppiliigutusega parandada ( iseküsimus on see, kas Eesti majandus on üldsegi katki ).

Üks põhjusi miks Keskerakonna poolt pole mitte midagi mõistliku majanduse kohta tulnud asub kindlasti kaadripoliitika. Nimelt pole kedagi, kes suudaks välja töötada need paar lehekülge asjaliku teksti. Need paar lehekülge ( just nimelt lehekülge, mitte rida ) teksti on tegelikult kõrgema keerukusastmega intellektuaalne looming.

 Selleks on vaja suurepäraselt tunda nii meie majandust, meie naabrite majandust kui ka üleüldiseid suundi majanduses. Samuti ei saa hakkama ka ilma inimestete nõuanneteta kes reaalselt iga päev oleksid asjas sees. Ning paljugi muudki, mida on vaja teada, et koostada need paar lehekülge teksti väikese märkmega “ Keskerakonna majanduspoliitika”.

Savisaar ei saa olla spetsialist kõigis neis küsimustes ( Tema “majanduspoliitika” kirjutas kurjade keelte andmetel Jaan Õmbus ) , reaalseid spetsialiste aga tema lähikonnas pole. Kalevi põhja lasknud Oliver Kruuda ja Delfis lärmav Priit Kutserit ei saaks koos ülejäänud vihmavarjuhoidjate ja takkakiitjate pandega hakkama isegi mõne omavalitsuse reaalse majandamisega ( Tallinna ja oma erakonna panktrotti äärele viimine on suurepärane tõestus sellest ), rääkimata vastutustundelise riigi majanduspoliitika väljatöötamisest.   

 Selline kaadripoliitika on aga olnud peremehe otsus, sest sellist massi kes on tühine ja võetud tühjusest võlgneb kõik talle ja nende kuulekus ei esita tingimusi. Peremees võib alati selle tühjusest võetud kaadri saata tagasi tühjusesse, selle pärast oli ka erakonna sisene minimäss nii hambutu. Vaevalt, et keegi usub ( ja ega nad isegi usu ), et näiteks Sepp või Kutser oleksid keegi ilma Savisaareta .

Selline kaader on täiesti suutmatu keeruliste ülesannete täitmiseks ja ega peremees ei ootagi seda neilt ( parimal juhul väga intensiivset kuid vähetõhusat tööd nagu Delfis kommentaaride kirjutamine ).

Tagasitulles pea teema juurde, kas Savisaar on hea taktik võib vaadata ka käest lasted võimalust kriisi tipphetkel midagi ära teha.

Olgem aus, võimalusi tal selleks oli, tühjenevate rahakottide taustal oli paljudel meelest läinud Keskerakonna eelmised ämbrid.

Riik ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida ja tehti ka vigu. Keskerakonnal oleks olnud õiglase kriitika ja heade plaanidega  võimalik väga palju ära teha.  

Mis toimus aga reaalse töö asemel ? Sõidutati bussidega valelubadustega vanureid riigikogu ette, jagati mädanenud kartuleid ja tehti magedat propagandat. Kõige selle tsirkuse mängimise ajal lasti aga käest reaalne võimalus järgmisteks valimisteks korraliku poliitilist kapitali koguda.

Peamisi põhjusi miks see kõik nii hambutu välja tuli oli see sama kaadripoliitika. Ei ole lihtsalt keskerakondlik kaader suuteline reaalseks tööks.

Pronksiöö ajal toinud oli järjekordne näide Savisaare täiesti taktikalisest suutmatusest – ei suutnud ta ei venelaste ega eestlaste poolel konkreetselt sõna võtta ( kuigi hunt vaatas ikka rohkem Moskva suunas ).

 Mõistlikuma käitumise korral oleks peremees suure tõenäosusega suutnud mängida leppitaja rolli. Mida ta tõele au andes ka üritas, kuid väga mannetult, jättes rohkem “Moskva joppe” rolli. Oleks ära jätnud kohtumise vene saadiku ja teinud mingi üleskutse “valitsus on paha, kuid selle pärast ei saa veel Tallinnat segi peksta” ja olekski kõik olnud.  

See vene kaardile mängimine on Savisaare poolt nagunii vale otsus, eriti veel peale Pronksiööd, kui vene valija annab talle nagunii hääle. Selleks, et ta Savisaar saaks aga kunagi kirjutada raamatu “Peaminister II” on tal vaja eestlaste hääli. Minnes aga eesti valijaga tülli, ei saa olla mitte midagi muud kui väga suur rumalus.

Vene valijaskonna absoluutne toetus on pikkemas plaanis keskerakonnale kahekordselt kahjulik, ühest küljest on see loonunud parteisisese mulje, et valijatele võib ajada suvalist kägu ja järgmistel valimistel on nad ikkagi tagasi valimiskasti juures. Teistpidi aga pole nende hääl seotud niiväga keskerakondliku maailmavaatega ( naljakoht ) ega isegi parteiga, kui Savisaarega. Tema kadumisega poliitiliselt areenilt viiks aga suure osa keskerakonna valijate kaotuseni. Tänu sellele on ka vähene alles jäänud Keskerakonna targem kontigent nii öelda Savisaare pantvangid.

Ei saa vaatamata jätta ka eelmisi 2007 aasta riigikogu valimisi, kus peamiseks Keskerakonna sõnumiks oli “raudtee tagasitoomine” ja äärmiselt jabur küüditamise stiilis reklaamvideo ( öösel, mustades mantlites, Tšekiste meenutavad tegelased raudteel ).  

Raudtee tagasiostmine ei olnudki ehk kõige halvem plaan, kuid valimisvankri ette pandud vedur ( sõna otses mõttes ) ei suutnud siiski Keskerakonda esimesele kohale sikkutada. Mingeid positiivseid emotsioone see kampaania ei tekkitanud.  

Keskerakonnast on samas ise-enesest olnud isegi kasu Eesti riigile, sest Keskerakond on suutnud suuresti marurahvusliku vene erakonna tekkimist saboteerida ( paraku saboteerides ka normaalse vene erakonna tekket ).

Praeguseks on muidugi see oht suuresti vähenenud, sest kohalik venelane on end päris hästi sisse seadnud ja neil on erinevad huvid. Parikaadidele neid inimesi enam nii naljalt ei kutsu.

Ühesõnaga, Keskerakonnal ja selle peremehe eduloo saladus pole olnud mitte tark käitumine, vaid asjaolude kokkulangemine tänu millele on neil vene valijaskond. See ustav valijaskond kes on andnud neile andeks kõik lollused ja rumalused, mida mõned peavad mingil põhjusel vat, et geniaalsusteks. 

Sõjatants 3,4% ümber

 Pidev jutt tulumaksu teemal hakkab järjest enam tekkitama tunnet, et milleks ? Kas see summa on siis tõesti nii suur ja oluline ? Kas tulumaks on mingi tähtis majanduse kontrollhoob ?

Maksusüsteemi sellist ülemüstifitseerimist ( eriti tulumaksu ) olen ma ausalt öeldes kohanud ainult Eestis, vähemalt mujal pole otseselt silma jäänud, et sellele nii suurt tähelepanu oleks  pööratatud. 

Kõigepealt kui rääkida üldse erinevatest maksudest võiks ära vaadata, palju neid 2010 üldse laekus.

2010 Aasta riigieelarve suurus oli 87 780 370 (tuhandetes kroonides)

Suurimad maksutulud olid :

Sotsiaalmaks 26 561 984

Käibemaks 19 530 701

Aktsiisid 10 424 811

Tulumaks 6 031 514

Millest :

Füüsilise isiku tulumaks 2 999 897 ( 3,4 % riigieelarvest )

Juriidilise isiku tulumaks 3 031 617

Kõige enam tahab tulumaksu süsteemi muuta Keskerakond, nimelt muuta seda astmeliseks.  

Keskerakonna idee

Kuus alla 5833 krooni teenitav maksustatav tulu maksustatakse 18 protsendiga, 5833–20 833 krooni 26 protsendiga ning üle 20 833 teenitavalt maksustatavalt tulult tuleks maksta 33 protsenti tulumaksu.

 Juriidilise isiku tulumaks külmutada 21% juurde.

 Vaadates neid numbreid, siis Keskerakonna jutt, et nende astmelise tulumaksuga oleks olnud võimalik riigieelarvesse juurde tuua 3.5 Miljardit krooni, täieliku sonimisena, sest see oleks eeldanud füüsilise isku tulumaksust saadavate tulude suurendamist 115.4 % !  

 Sealjuures pole küsimus mitteainult  tulumaksus, vaid riigituludes.

 Suurendades tulumaksu  näiteks 12% ei ole võimalik, et 12% võrra ka suurenevad  riigi tulud, jättes kõrvale kõik muud tegurid ( üleüldised majanduslikud ), tuleks arvestada ka tavaloogikaga, et kui inimene kes saab 12% vähem palka, kulutab ka 12% vähem. Mis tähendab, et käibemaksu ja aktsiisi makstakse riigieelarvesse vähem.

Arvestades juurde, et enamik inimesi püüab hoida enda jaoks väljakujunenud elukvaliteeti, siis pigem antakse järgi maksude maksmise osas, kui elukvaliteedis.

 See võib tuleneda nii kaudselt ( ostetakse rohkem second hand kaupa, tuttava talupidaja  käest piima jne ) kui ka otseselt ( tööd tehakse mustalt ).

 Üleüldiselt on olemas mingi suht kindel summa, mida annab inimestelt välja pigistada, rikastes riikides on see summa suurem ( sest vaatamata suurtele maksudele jääb elamiseks ikka raha üle ) ja vaestes väiksem ( niigi tullakse suht ots – otsaga kokku ).

 Arvestades elukallidust siis keskmiselt kodanikult ja isegi üle keskmise kodanikult pole eriti rohkem võimalik välja pigistada ( tavaliselt on rikkamatel jälle suured laenud kaelas ). Väga väike, kuid väga rikkaste kildkond on siiski liiga väike, et nende hüpermaksustamisega annaks suurt pilti muuta.

 Sotsiaalne sidusus millele samuti rõhutatakse on kõigest ilus loosung, kuna rikkamalt elanikkonna kihilt raha ära võtmine üldjuhul ei muuda mingit moodi elu paremaks vaesemal elanikkonna kihil. Pealegi pole neid piisavalt palju, et mingeid suuri muutusi esile kutsuda, oletades, et mingit moodi saaks 5% kõige rikkama elanikkonna kihi käest 1 miljard krooni aastas rohkem ( kuigi sellise summa saamiseks peaks vist küll Leninlike meetodeid kasutama, kuid see selleks ), see tähendaks, et iga inimene saaks eestis 64 krooni kuus rohkem ( kas toetusena või maksusoodustusena ) ideaaljuhul.

Ütleme siis pehmelt nii, et tänu sellele 64 kroonile kuus, me veel Soomele järgi ei jõua veel elukvaliteedi osas.

Keskerakonna jutt on üks lollus, samas jutt, et väike tulumaks soodustaks kuidagi erakordselt hästi ettevõtlust on teine.   

 Teooria, et kõik annab korda teha majanduses ainult tulumaksu protsentidega mängides, on juba iseenesest absurdne (kui just mitte ettekavatsetult anekdootlik) ning ei vaja paljuleheküljelist ümberlükkamist.

Pole sugugi vajalik lõpetada Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda mõistmiseks, et majandus on väga mitmekihiline ja küllaltki keeruline protsess, mida pole võimalik ainult ühte kangi liigutades  parandada.

Enamike firmasid huvitavad hoopis muud asjad kui nad hakkavad vaatama kuhu investeerida oma raha : tööjõu kvaliteet ja üldkulu, riigis valitsev üldine seadusandlus ja korruptsiooni tase, kui tootmisega tegelev ettevõtte siis ka kus asub riik, kus on toore, kus on varustajad, infrastruktuur toote tarbijate juurde jne. 

 Tulumaksu küsimus kerkib õhku alles siis kui on näha, et on võimalik tulu teenida. Üks tuttav ettevõtja ütles selle kohta hästi „Mis me siin tulumaksu suuruse üle räägime, kõigepealt võiks üldse tulu teenida. Eks siis saab seda ka maksta“

Üleüldiselt võiks sellisest asjast nagu füüsilise isiku tulumaks tegelikult üldse loobuda, riigile tuleb sellest 3 miljardit aastas, mille saaks tegelikult suures osas kätte käibemaksu ja aktsiiside vahendusel.

Omavalitsuste tulu baas võiks tulla pigem teisiti – teenuste kaudu mida nad pakkuvad, ehk siis kaoks ära ka sellised mittevajalikud teenused nagu Tallinna TV, mille tarbijate arv on nii väike, et seda on isegi häbi tunnistada.

Kasu oleks sellest mitmes võtmes, esiteks saaks suur hunnik tegelasi – maksuametnikud, ajakirjanud, majandusinimesed hakkata lõpuks ometi tegelema asjadega, millel on päriselt olemas suurem tähtsus kui 3,4% riigi tuludest, mis on siis üksisiku tulumaksu suurus riigi eelarves. 

Keskerakond võiks ka juba aru saada, et maksustamisega rikkusi ei teenita, rikkusi teenitakse tööga. Paremerakonnad aga vaadata rohkem suurt pilti, kui mingeid väikesi detaile selles.