Suur Taktik

 Savisaare kohta on väga sageli öelnud, et tegemist on kehva strateegi, kuid suurepärase taktikuga. Tegemist on pea-aegu Eesti poliitika käibetõega. Vaadates tema viimase kümne aasta jooksul tehtud taktikalisi käike, ei saa seda lauset vaadelda teistpidi, kui see paneb kergitama kulmu ja tekitab küsimuse “kuidas, palun ?”

Mingi “tõe” komisjoni moodustamist ei saa ka parima tahtmise juures vaadelda kui suurepärast taktikalist käiku. Kas tõesti keegi teine kui keskerakonna veendunud jünger usub parteisõdurite Evelyn Seppa ja Kalle klandorfi  raportit ?

Seda tragikoomilist “komisjoni” annaks võrrelda juhtumiga, kui pätt Tõnu jääb vahele vargusega ja siis tema kaks kambakaaslast  hakkavad arutama, kas Tõnu on ikka süüdi. 

 See häbematu tsirkus toimus terve rahva silmade all ja vaevalt, et keegi leidis tänu sellele komisjoni otsusele uuesti usu vankuma löönud liidrisse.

Ain Seppiku idee, et Savisaar võiks kohtusse pöörduda oma “au ja väärikuse kaitseks” tundub juba lausa naljakas, sest tõeline bolševik teab ka ilma müüdava kodanliku kohtu otsusetagi, et tal on alati õigus.

Või vaatame asja teisest küljest, kas peale skandaali avalikuks tulekut, suutis Savisaar saavutada “avaliku arvamuse” alast edu ? Ei suutnud  ja ega ta ei proovinudki, sest tal on sellest ükskõik.  

 Savisaare valijaskond on ainulaadne, nende usku ei suuda kõigutada mitte miski. Igapäevased korruptsioonipaljastused, täielik parteisisene tsirkus ja mis isegi kõige peamine - igasuguste ideede puudumine, mis on asendunud tühipalja tühja näpuga näitamisele ( seda andetut valetamist on isegi raske demagoogiaks nimetada ). Tava partei puhul tähendaks see valijaskonna kiiret kaotust, kuid mitte keskerakonna puhul.

Märtsis toimunud valimised olid suurepärane näide selle kohta, kus Edgar sai 23012 häält, keskerakonna tulemus oli kokkuvõttes kehvem kui 2007, kuid kõigele vaatamata siiski täiesti korralik.

Tänu sellele ei näe ka Keskerakond ka mingit vajadust ajada peent demagoogiat, esitada pooltõdesid ja manipuleerida “avaliku arvamusega”.

Iga läbikukkumise taga on neli aastaaega ( Tallinnas tuleb lumi maha iga aasta täesti ootamatult ) ja parempoolsete ( loe : imperialistide ) vandenõu. Kas XXI sajandil tõesti keegi usub  enam sellist juttu ?

Keskerakonna taktikaliste möödalaskmiste üheks suureks põhjuseks on tegevusplaanide puudumine.

Muidugi pidi väidetavalt keskerakonnal olemas olema isegi Eesti kriisist väljatoomise plaan ( Priit Kutseri väidete kohaselt ), kuid mitte kellegile nad seda näidanud pole ( teiste kuulujuttude põhjal, pidi kõrval olevas sahtlis olema ka plaan, kuidas maailma näljahäda lõpetada ).

Ainuke idee mille trummi nad ikka vahel taovad on olnud astmeline tulumaks, mis peaks olema Harry Potteri võlukepike, sealjuures Keskerakonna meelest nii võimas kohe, et jõutakse Soomele järgi. ( tulumaksust üldisemalt eelmises postituses )

Teooria, et kõik annab korda teha majanduses ainult astmelise tulumaksuga , on juba iseenesest absurdne (kui just mitte ettekavatsetult anekdootlik) ning ei vaja paljuleheküljelist ümberlükkamist. Pole sugugi vajalik lõpetada Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda mõistmiseks, et majandus on väga mitmekihiline ja küllaltki keeruline protsess, mida pole võimalik ainult ühe võlukeppiliigutusega parandada ( iseküsimus on see, kas Eesti majandus on üldsegi katki ).

Üks põhjusi miks Keskerakonna poolt pole mitte midagi mõistliku majanduse kohta tulnud asub kindlasti kaadripoliitika. Nimelt pole kedagi, kes suudaks välja töötada need paar lehekülge asjaliku teksti. Need paar lehekülge ( just nimelt lehekülge, mitte rida ) teksti on tegelikult kõrgema keerukusastmega intellektuaalne looming.

 Selleks on vaja suurepäraselt tunda nii meie majandust, meie naabrite majandust kui ka üleüldiseid suundi majanduses. Samuti ei saa hakkama ka ilma inimestete nõuanneteta kes reaalselt iga päev oleksid asjas sees. Ning paljugi muudki, mida on vaja teada, et koostada need paar lehekülge teksti väikese märkmega “ Keskerakonna majanduspoliitika”.

Savisaar ei saa olla spetsialist kõigis neis küsimustes ( Tema “majanduspoliitika” kirjutas kurjade keelte andmetel Jaan Õmbus ) , reaalseid spetsialiste aga tema lähikonnas pole. Kalevi põhja lasknud Oliver Kruuda ja Delfis lärmav Priit Kutserit ei saaks koos ülejäänud vihmavarjuhoidjate ja takkakiitjate pandega hakkama isegi mõne omavalitsuse reaalse majandamisega ( Tallinna ja oma erakonna panktrotti äärele viimine on suurepärane tõestus sellest ), rääkimata vastutustundelise riigi majanduspoliitika väljatöötamisest.   

 Selline kaadripoliitika on aga olnud peremehe otsus, sest sellist massi kes on tühine ja võetud tühjusest võlgneb kõik talle ja nende kuulekus ei esita tingimusi. Peremees võib alati selle tühjusest võetud kaadri saata tagasi tühjusesse, selle pärast oli ka erakonna sisene minimäss nii hambutu. Vaevalt, et keegi usub ( ja ega nad isegi usu ), et näiteks Sepp või Kutser oleksid keegi ilma Savisaareta .

Selline kaader on täiesti suutmatu keeruliste ülesannete täitmiseks ja ega peremees ei ootagi seda neilt ( parimal juhul väga intensiivset kuid vähetõhusat tööd nagu Delfis kommentaaride kirjutamine ).

Tagasitulles pea teema juurde, kas Savisaar on hea taktik võib vaadata ka käest lasted võimalust kriisi tipphetkel midagi ära teha.

Olgem aus, võimalusi tal selleks oli, tühjenevate rahakottide taustal oli paljudel meelest läinud Keskerakonna eelmised ämbrid.

Riik ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida ja tehti ka vigu. Keskerakonnal oleks olnud õiglase kriitika ja heade plaanidega  võimalik väga palju ära teha.  

Mis toimus aga reaalse töö asemel ? Sõidutati bussidega valelubadustega vanureid riigikogu ette, jagati mädanenud kartuleid ja tehti magedat propagandat. Kõige selle tsirkuse mängimise ajal lasti aga käest reaalne võimalus järgmisteks valimisteks korraliku poliitilist kapitali koguda.

Peamisi põhjusi miks see kõik nii hambutu välja tuli oli see sama kaadripoliitika. Ei ole lihtsalt keskerakondlik kaader suuteline reaalseks tööks.

Pronksiöö ajal toinud oli järjekordne näide Savisaare täiesti taktikalisest suutmatusest – ei suutnud ta ei venelaste ega eestlaste poolel konkreetselt sõna võtta ( kuigi hunt vaatas ikka rohkem Moskva suunas ).

 Mõistlikuma käitumise korral oleks peremees suure tõenäosusega suutnud mängida leppitaja rolli. Mida ta tõele au andes ka üritas, kuid väga mannetult, jättes rohkem “Moskva joppe” rolli. Oleks ära jätnud kohtumise vene saadiku ja teinud mingi üleskutse “valitsus on paha, kuid selle pärast ei saa veel Tallinnat segi peksta” ja olekski kõik olnud.  

See vene kaardile mängimine on Savisaare poolt nagunii vale otsus, eriti veel peale Pronksiööd, kui vene valija annab talle nagunii hääle. Selleks, et ta Savisaar saaks aga kunagi kirjutada raamatu “Peaminister II” on tal vaja eestlaste hääli. Minnes aga eesti valijaga tülli, ei saa olla mitte midagi muud kui väga suur rumalus.

Vene valijaskonna absoluutne toetus on pikkemas plaanis keskerakonnale kahekordselt kahjulik, ühest küljest on see loonunud parteisisese mulje, et valijatele võib ajada suvalist kägu ja järgmistel valimistel on nad ikkagi tagasi valimiskasti juures. Teistpidi aga pole nende hääl seotud niiväga keskerakondliku maailmavaatega ( naljakoht ) ega isegi parteiga, kui Savisaarega. Tema kadumisega poliitiliselt areenilt viiks aga suure osa keskerakonna valijate kaotuseni. Tänu sellele on ka vähene alles jäänud Keskerakonna targem kontigent nii öelda Savisaare pantvangid.

Ei saa vaatamata jätta ka eelmisi 2007 aasta riigikogu valimisi, kus peamiseks Keskerakonna sõnumiks oli “raudtee tagasitoomine” ja äärmiselt jabur küüditamise stiilis reklaamvideo ( öösel, mustades mantlites, Tšekiste meenutavad tegelased raudteel ).  

Raudtee tagasiostmine ei olnudki ehk kõige halvem plaan, kuid valimisvankri ette pandud vedur ( sõna otses mõttes ) ei suutnud siiski Keskerakonda esimesele kohale sikkutada. Mingeid positiivseid emotsioone see kampaania ei tekkitanud.  

Keskerakonnast on samas ise-enesest olnud isegi kasu Eesti riigile, sest Keskerakond on suutnud suuresti marurahvusliku vene erakonna tekkimist saboteerida ( paraku saboteerides ka normaalse vene erakonna tekket ).

Praeguseks on muidugi see oht suuresti vähenenud, sest kohalik venelane on end päris hästi sisse seadnud ja neil on erinevad huvid. Parikaadidele neid inimesi enam nii naljalt ei kutsu.

Ühesõnaga, Keskerakonnal ja selle peremehe eduloo saladus pole olnud mitte tark käitumine, vaid asjaolude kokkulangemine tänu millele on neil vene valijaskond. See ustav valijaskond kes on andnud neile andeks kõik lollused ja rumalused, mida mõned peavad mingil põhjusel vat, et geniaalsusteks.