Parem- ja vasakpoolsetel parteidel on erinevad teooriad
sellest, mil viisil majandus- või sotsiaalpoliitikas on tulumaksuprotsent üks
olulisemaid tegureid: esimesed väidavad, et väike tulumaks toob juurde
investeeringuid, teised omakorda, et astmeline tulumaks aitab parandada
sotsiaalset heaolu. Põhjalikumal vaagimisel on mõlemad teooriad üsna absurdsed.
Miks? Sellest tulebki allpool juttu.
Meie reliikvia on tulumaks
Mõistmaks, et riigi majandus on mitmekihiline ja keeruline
protsess, pole vaja majanduskõrgharidust. On selge, et majandust pole võimalik
ainult ühte kangi liigutades – st igal võimalusel tulumaksu langetades –
elavdada.
Enamikku nii kodu- kui ka välismaiseid ettevõtteid huvitavad
oma tegevust alustades hoopis teised faktorid: näiteks tööjõu kvaliteet ja
üldkulu; riigi seadused ja korruptsiooni tase; kui ettevõte tegeleb tootmisega,
siis riigi, toorme ja varustajate asukoht; infrastruktuur; riigisisene
tarbimine; riigi poolt tehtavad erandid jne. Kes on kunagi kas või kõige
lihtsamat äriplaani proovinud koostada, see saab sellest suurepäraselt aru.
Tulumaksu suuruse üle hakatakse mõtlema alles siis, kui on
jõutud arusaamisele, et tulu on võimalik üldse teenida. Üks mu tuttav ettevõtja
on selle kohta tabavalt öelnud: „Mis me siin tulumaksu suuruse üle räägime,
kõigepealt võiks üldse tulu teenida. Eks siis saab seda ka maksta.“
Pealegi saab suurinvestoritele teha alati erandeid – kui
Microsoft otsustaks Eestisse kolida, aga oleks nõus maksma ainult 10%
tulumaksu, siis oleksid sellega arvatavasti isegi sotsid päri. Juba selle kümne
protsendiga oleksime automaatselt Euroopa kõige rikkamate riikide seas.
Praeguse valitsuse probleem pole mitte selles, et nad ei
saaks aru, et normaalsel tasemel tulumaks ei soodusta majandustegevust, vaid
selles, et majanduses on ka teisi üliolulisi kitsaskohti, millega reaalselt ei
tegeleta. Kuigi IRL on majanduse teemadel vahel sõna võtnud ka natuke laiemat
pilti silmas pidades, pole sellele tegusid järgnenud.
Tulumaksudilemma teisel küljel on vasakpoolsed oma ideega teha
astmelise tulumaksu abil meist Skandinaavia tüüpi heaoluriik.
Sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste väljaütlemiste põhjal tekib tunne, et
keegi neist ei ole suvatsenud kordagi vaadata Eesti riigieelarvet: 2012. aastal
moodustas üksikisiku tulumaks 253 457 723 eurot (reaalselt suudeti sellest
summast kokku koguda 83,4% ehk natuke enam kui 211 miljonit eurot). Võrdluseks
võib tuua fakti, et riigieelarve kulude suurus oli ligi 6 765 965 541 eurot,
seega moodustas füüsilise isiku tulumaks umbes 3,15% riigieelarvest.
Tulumaksu tõstmine ei too raha juurde
Sven Mikser on väitnud, et kui maksustada tulu, mis ületab
1000 eurot kuus, 26 protsendiga, on võimalik riigieelarvesse juurde saada 95
miljonit lisaeurot. Arvutused, kuidas saada ligi 50% maksutulu juurde, tõstes
alates 1000-eurosest palgast tulumaksu 26%-le (ehk siis 5% võrreldes
praegusega), jätaksin sotside pooldajatele kodutööks.
Keskerakonna mõne aasta tagune jutt, nagu oleks
riigieelarvesse võimalik juurde tuua lausa 3,5 miljardit krooni, on aga täiesti
ebareaalne, sest see eeldaks füüsilise isiku tulumaksust saadavate tulude
suurendamist rohkem kui 100%. Kuigi kuumade südametega mustades nahkmantlites
seltsimehed saaksid sellega võib-olla
isegi hakkama, ei tohi unustada, et küsimus pole mitte ainult tulumaksus, vaid
ühtlasi ka riigituludes. Suurendades tulumaksu näiteks 12%, ei ole võimalik ka
riigitulude 12% suurune tõus. Kui jätta kõrvale kõik muud majanduslikud
tegurid, tuleks arvestada ka tavaloogikat, et kui inimene saab 12% vähem palka,
siis ta kulutab ka 12% vähem. See omakorda tähendab, et näiteks käibemaksu ja
aktsiisi makstakse riigieelarvesse vähem. Arvestades aga seda, et enamik
inimesi püüab hoida oma väljakujunenud elukvaliteeti, siis pigem antakse järele
maksude maksmise osas, mitte elukvaliteedis. Ja seda nii otseselt (tööd tehakse
mustalt) kui ka kaudselt (ostetakse rohkem kasutatud tooteid, tuttava
talupidaja käest piima jne).
Üldiselt on olemas suhteliselt kindel osa palgast, mida
annab inimestelt välja pigistada – rikastes riikides on see summa suurem, sest
vaatamata suurtele maksudele jääb elamiseks ikka raha üle, ja vaestes väiksem,
sest niigi tullakse vaevu ots otsaga kokku). Arvestades elukallidust, pole
isegi keskmise ja üle keskmise sissetulekuga kodanikult eriti rohkem võimalik
välja pigistada, sest tavaliselt on rikkamatel suured laenud kaelas. Päris
rikaste osakaal on aga liiga väike, et nende hüpermaksustamisega saaks suurt
pilti muuta.
Kardetavasti ei õnnestu see isegi Prantsusmaal, kus
maksimaalne tulumaksu protsent väänati 75% juurde alates tulust 1 miljon eurot
aastas. Ma ennustan, et reaalselt saab Prantsusmaa niimoodi kätte vähem makse
kui enne maksutõusu.
Isegi kui meie rikkad ei liiguks mujale oma makse maksma,
siis neid lihtsalt pole piisavalt palju, et nende räige maksustamine mingeid
suuri muutusi esile kutsuks – isegi siis mitte, kui oletada, et mingit moodi
saaks 5% kõige rikkama elanikkonna kihi käest selle sada miljonit eurot aastas
rohkem kätte. Reaalselt tähendaks see, et iga inimene saaks Eestis kas toetusena
või maksusoodustusena 7 eurot kuus rohkem, aga seda ideaaljuhul, kui enamik
lisarahast ümberjagamise protsessis kaduma ei lähe. Paraku ei jõua me selle 7
euroga kuus elukvaliteedi osas veel Soomele järele.
Seega tuleb tõdeda, et paljuräägitud „tulumaksu dilemmast“
on kujunenud nii parem- kui ka vasakpoolsetele parteidele lihtsalt pildil
püsimise teema, millega saab alati mõnusalt aega sisustada ja oponentide suunas
näpuga näidata. Ühetaoline tulumaks ei too iseenesest riigi jaoks
investeeringuid ning maksimaalselt paarikümne miljoni lisaeuroga ei õnnestu ka
vasakpoolsetel siin sotsialismi ehitama hakata.
Ainus asi, mida tulumaksu juures muutma peaks, on
tulumaksuvaba miinimumi oluline tõstmine, sest selle meetmega kindlustataks
väikese sissetulekuga inimestele reaalne sissetuleku tõus. Mina oleksin nõus
maksma ka 25% tulumaksu, kui tulumaksuvaba miinimum oleks 500 eurot. Astmelise
tulumaksu korral lahustuks see lisaraha niikuinii riigieelarves ära (näiteks
võetakse tööle paar uut soovolinikku või
tehakse Tallinna TV ülemaailmseks). Savisaar (või Mikser) ei hakka ju käima
nagu jõuluvana mööda Eestit ringi ja jagama rikastelt saadud raha vaestele
laiali, nagu üllatavalt palju inimesi usub.
Tuhandeid aastaid ajalugu on kadumas
Meie demograafilise hetkeseisuga (loe: madalseisuga ) on
arvatavasti suurem osa lugejatest kursis ja neid nukraid numbreid ma siinkohal
üksikasjalikult välja tooma ei hakka. Äramärkimist tasub siinkohal siiski see,
et Eesti elanikkond väheneb umbes 0,5% aastas ning noorte ja vanade suhtarv
kaldub iga aastaga järjest enam viimaste kasuks – teisisõnu on meil tulevikus
rohkem pensionäre kui töötavat elanikkonda. 2013. aasta riigieelarves on
ainuüksi pensionide osakaal 21,6% kogu eelarvest, olles sellega ka kõige suurem
kuluartikkel.
Suurt rolli mängib ka väljaränne, mille takistamine on meil
praeguses olukorras päris raske. Sealjuures ei aitaks isegi 30–40% palgatõus,
sest noored ja andekad saavad välismaalt võrreldes Eesti palkadega sageli kolm
kuni neli korda parema pakkumise. Ka ühiskondlik suhtumine, et Eesti on
konnatiik ja võimalused asuvad mujal, pole selle trendi muutumisel kuigivõrd
abiks. Praegu pole ühtegi loogilist põhjust, miks peaks see suund muutuma.
Samas on see probleem jäänud tagaplaanile ja reaalselt on selle lahendamise
jaoks väga vähe ära tehtud – emapalk, lastetoetuste kasv ja muud sarnased
meetodid ei lahenda seda küsimust.
Kahjuks (või õnneks) on meil võrdluseks näitena tuua
Skandinaavia, kus põlisrahva sündivus on vaatamata suurtele toetustele, heale
elukeskkonnale ning sotsiaalsele turvalisusele ikkagi väga madal. Peale selle
tõstab Põhjamaades üha jõudsamalt pead immigratsiooni mõju, mis on kaasa toonud
hoopis uusi sotsiaalseid probleeme selle asemel, et vanu lahendada.
Negatiivne iive ja väljarändamine on Eesti riigi
konkurentsitult kõige suuremad majanduslikud probleemid. Tõenäoliselt läheb
riigi jaoks igal aastal nende tõttu rohkem raha kaotsi, kui tulumaksuga
suudetakse üldse kokku koguda. Need teemad on oluliselt vähem esiküljel kui
arvamused sellest, et astmelise tulumaksu lisa 5% kasvataks oluliselt meie
heaolu .
Negatiivne iive muudab igasugused ideed suuremast
majanduskasvust võimatuks, sest enamik energiat ja raha kulub järjest kallimaks
muutuva sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele. Samuti pole võimalik oluliselt
parandada sotsiaalset heaolu – tootjaid jääb vähemaks, aga tarbijate hulk
ainult kasvab. Selle probleemi edukas lahendamine vajaks üsna ekstreemseid
meetodeid – näiteks riikliku pensioni täielik sidumine laste arvuga, alla
18-aastaste laste vanematele laste pealt lisahäälte andmine, kompenseerimaks
vananeva elanikkonna hääli, jmt. Kui järgneva kahekümne aasta jooksul ei
suudeta negatiivset iivet pöörata positiivseks, siis on meie kui rahvuse jaoks
kõik kadunud. Me oleme tuhandete aastate jooksul suutnud üle elada kümneid
sõdu, nälgasid, katke, okupatsioone ja Nõukogude genotsiidi, ent kui me nii
jätkame, siis kipume ajaloole jalgu jääma ajastul, mis on meie väikesele maale
läbi aegade parim – kas ei mõju see kui ajaloo õel pilge?
Miks me ei saa kunagi rikkaks?
Pöördugem siis tagasi statistika juurde, mis näitas 2011.
aasta kohta järgnevaid numbreid: Eesti
SKP oli 15,97 miljardit eurot, Eesti eksport 12 miljardit eurot, Eesti import
12,6 miljardit eurot. Lihtsustades tähendavad need numbrid seda, et enamiku
raha teenime me ekspordiga ja enamiku rahast kulutame imporditavate toodete
peale. Väga väike vahe SKP-ga näitab, et iga sisse tulnud euro teeb meil liiga
vähe „tiire“ sisemajanduses ja ei tooda juurde sisemaist lisaväärtust. Meil
puudub arvestatav siseturg ja ka tööstus, mis toodab peamiselt siseturule.
Piltlikult öeldes oleme nagu mudellaev maailmaturu ookeani lainetel.
Palju on räägitud Hiinast kui riigist, mis on totaalselt
sõltuv ekspordist ja millel puudub arvestatav riigisisene tarbimine. Statistika
Hiina kohta on järgmine: Hiina SKP on umbes 7 triljonit dollarit, Hiina eksport
umbes 1,6 triljonit ja import umbes 1,3 miljardit dollarit aastas. Kui võrrelda
Hiina suhtarvusid Eestiga, siis pole nende majanduslik olukord kaugeltki nii
ühekülgselt kreenis nagu meil.
Muidugi on Eesti võrreldes Hiinaga väike riik, kus
sisemajandus ei saagi väga suur olla. Peaaegu puuduva sisemajanduse tingimustes
on meie majanduslik edu võimalik ainult lühiajaliselt – seni kui
maailmamajandus toimib meie jaoks ilma suuremate vigadeta – ja seoses suure
impordiga tähendab see seda, et rikkuse kogunemist ei toimu. Kõik, mis me
teenime, liigub kohe välja tagasi. Samas pole meil siseturu tekkimist mingil
moel ka soodustatud: näiteks riigihangetel ei eelistata kohalikke ettevõtteid
ja kogu meie pensionifondide raha on investeeritud Eestist väljapoole; tõsi,
LHV on selles osas meeldiv erand, kes üritab üht-teist ka Eestisse
investeerida.
Raamatupidajalik arvestus ja suurema pildi mittenägemine on
viinud selleni, et suur osa oskusteabest on riigile kadunud. Näiteks kui
Estonian Air peaks minema pankrotti, siis suure tõenäosusega läheb kaduma ka
suurem osa kohaliku lennunduse oskusteabest.
Kõik see on viinud meid konnatiigistumiseni, sest kohaliku
turu puudumise tõttu on suurem osa elukutseid ja tehnilisi teadmisi kasutud
ning spetsialistina tuleb tahes-tahtmata otsida tööd ja väljakutseid
välismaalt. Üldisemas pildis aga tähendab see seda, et millegi asjalikuma
tegemine muutub Eestis võimatuks – kogu oskusteave tuleks mujalt sisse osta.
Kuigi see on probleem, mida pole lihtne lahendada, tundub, et seni pole sellega
tõsisemalt tegeletud.
Arengukavad ja uuringud – ikka jälle otsast peale
Kõik Eestile vajalikud suurprojektid on ellu viimata ja
mitte kellelgi ei paista olevat tahet neid ellu viia. Isegi opositsioon, kes
mujal maailmas taob tavaliselt rusikaga rinnale, lubades, et „valige mind, mina
teen“, ei ole näidanud üles mingit huvi selles osas midagi muuta.
Meil on rajamata tuumajaam, mille kasulikkuse või
kahjulikkuse üle võibki igavesti vaidlema jääda, kuid reaalsus on see, et meie
ainsat maavara põlevkivi pole mõtet lihtsalt ahjus ära kütta. Eriti veel, kui
sellest saab teha vedelkütuseid, mida me hetkel impordime aastas sisse rohkem
kui miljardi euro eest. Tuulikute ja teiste alternatiivsete roheliste
energiatootmise meetoditega pole me võimelised oma energiavajadust pidevalt
katma, pealegi tuleb kilovati hind oluliselt kõrgem. Samuti tagaks tuumajaam
meile terve uue praktilise teadusharu lisandumise, mis on suures pildis samuti
oluline. Selle asemel paneme umbes neljandiku tuumajaama ehitusele kuluvast
rahast uute energiaplokkide alla ja toetame tuulikuid. Kokkuvõttes aga lükkame
pidevalt edasi püsivat lahendust energia tootmises.
Sama asi on Saaremaa sillaga, mis on endiselt ehitamata –
selle asemel nuumatakse Leedot, kusjuures järgneva 15 aasta jooksul doteerime
teda umbes samas ulatuses, mis kuluks silla ehituseks (kui arvestada juurde
võimalikud eurorahad, siis oleks tegemist oluliselt väiksema summaga). Silla
ehitus läheb maksma suurusjärgus 200 miljonit eurot, Leedo saab aga aastas
riigieelarvest 16 miljonit eurot. Ent 15 aasta pärast pole meil endiselt silda
ja me maksame endiselt miljoneid aastas.
Ja lõpuks, me vajame haldusreformi, ja seda mitmel põhjusel
– esiteks on peaaegu puuduva elanikkonnaga väikevallad riigile lihtsalt kasutu
majanduslik kuluallikas, arvestades seda, et paljudes kohtades, kus on veel
elujõulist elanikkonda säilinud, on puudu rahast. Tundub, et üks mõjuvamaid
põhjusi, miks haldusreformi vastu nii tuliselt ollakse, on suure hulga
poliitiliste ametikohtade kadumine.
Pärisprobleemide asemel tegeldakse pseudoprobleemidega
Eesti majanduses on kolm pärisprobleemi:
1) negatiivne iive
ja väljaränne, mis tähendab riigi jaoks igal aastal tuhandete maksumaksjate
kadu ja suurenevaid sotsiaalkulusid;
2) majanduse arendamisel on keskendutud
ainult ekspordile, mis on küll väga oluline, kuid konkurentsivõimelise ja
jätkusuutliku majanduskeskkonna jaoks on olulised ka muud majandusnäitajad,
sealhulgas sisemajandus;
3) suured ja vajalikud, samas aga palju kriitikat
pälvivad projektid on ellu viimata, kuna kellelgi pole julgust läbi suruda
hädavajalikke otsuseid.
Ent nende probleemide asemel on tegeletud peamiselt
pseudoprobleemidega. Nii tehakse juba mitmendat korda Saaremaa silla uuringuid
või räägitakse astmelisest tulumaksust. Koalitsioon on muutunud nii põhjendatud
kui ka põhjendamata kriitika tõttu suuresti tegevusvõimetuks ning kardab midagi
„ära teha“, sest nagunii hakatakse sõimama. Keskerakonna ladvik hoiab kümne
küünega kinni oma võimust pealinnas, suutmata kaugemale vaadata ja
sotsiaaldemokraadid püüavad olla nagu kuldid rukkis ja enne valimisi
võimalikult vähe silma paista.
Kõige vähem võib aru saada opositsiooni tegevusest. Peamiselt
vaieldakse meie poliitilise kultuuri üle, võtmes, kas Jürgen Ligil oli ikka
õigus rääkida Kaja Kallase suurtest silmadest, või sellest, kuidas tuleks
parteisid rahastada ning kuidas riigikokku pääseda. Lisaks käib muidugi
endiselt ka Reformierakonna igakülgne materdamine. Tegemist on küll
probleemidega, aga kindlasti mitte esmatähtsate asjadega Eesti jaoks. Kes siis
veel kui mitte meie poliitikud peaksid lööma häirekella, et nii enam edasi
minna ei saa. Kuigi me kihutame Titanicu kombel otse jäämäe poole, ei püüta
seda ära hoida, vaid tegeletakse uurimisega, kas kõigi laeva meeskonnaliikmete
raha on ikka „ausa“ päritoluga.
Mu silme ette tõuseb kujutluspilt sellest, kuidas ma 20
aasta pärast ootan endiselt Saaremaale sõitmiseks praami, ümberringi ainult
vanurid. Võtan päevalehe, mille esiküljel ilutseb suur pealkiri „Mikser:
astmeline tulumaks on toonud meile paradiisi“, ning näen selle all väiksemat
pealkirja „Eestis elab alla miljoni inimese“ või „Saja inimese vallad Meremäe
ja Orava plaanivad 2050. aastal ühineda“. Vaikselt tõuseb tuul ja võtan
telefoni, helistan naisele ja ütlen, et pesumasina võib sisse lülitada, sest
praegu saab ehk elektrit. Vaevalt et mulle meenuvad siis 2012. ja 2013. aasta
päevapoliitilised teemad ämma rahakapist või sellest, kas valimiskünnis on 5%
või 3%, ent võib-olla tunnen kahjutunnet selle üle, et miks me, kurat küll ei
tegelenud 20 aastat tagasi pärisprobleemide lahendamisega…
