Pidev jutt tulumaksu teemal hakkab järjest enam tekkitama tunnet, et milleks ? Kas see summa on siis tõesti nii suur ja oluline ? Kas tulumaks on mingi tähtis majanduse kontrollhoob ?
Maksusüsteemi sellist ülemüstifitseerimist ( eriti tulumaksu ) olen ma ausalt öeldes kohanud ainult Eestis, vähemalt mujal pole otseselt silma jäänud, et sellele nii suurt tähelepanu oleks pööratatud.
Kõigepealt kui rääkida üldse erinevatest maksudest võiks ära vaadata, palju neid 2010 üldse laekus.
2010 Aasta riigieelarve suurus oli 87 780 370 (tuhandetes kroonides)
Suurimad maksutulud olid :
Sotsiaalmaks 26 561 984
Käibemaks 19 530 701
Aktsiisid 10 424 811
Tulumaks 6 031 514
Millest :
Füüsilise isiku tulumaks 2 999 897 ( 3,4 % riigieelarvest )
Juriidilise isiku tulumaks 3 031 617
Kõige enam tahab tulumaksu süsteemi muuta Keskerakond, nimelt muuta seda astmeliseks.
Keskerakonna idee
Kuus alla 5833 krooni teenitav maksustatav tulu maksustatakse 18 protsendiga, 5833–20 833 krooni 26 protsendiga ning üle 20 833 teenitavalt maksustatavalt tulult tuleks maksta 33 protsenti tulumaksu.
Juriidilise isiku tulumaks külmutada 21% juurde.
Vaadates neid numbreid, siis Keskerakonna jutt, et nende astmelise tulumaksuga oleks olnud võimalik riigieelarvesse juurde tuua 3.5 Miljardit krooni, täieliku sonimisena, sest see oleks eeldanud füüsilise isku tulumaksust saadavate tulude suurendamist 115.4 % !
Sealjuures pole küsimus mitteainult tulumaksus, vaid riigituludes.
Suurendades tulumaksu näiteks 12% ei ole võimalik, et 12% võrra ka suurenevad riigi tulud, jättes kõrvale kõik muud tegurid ( üleüldised majanduslikud ), tuleks arvestada ka tavaloogikaga, et kui inimene kes saab 12% vähem palka, kulutab ka 12% vähem. Mis tähendab, et käibemaksu ja aktsiisi makstakse riigieelarvesse vähem.
Arvestades juurde, et enamik inimesi püüab hoida enda jaoks väljakujunenud elukvaliteeti, siis pigem antakse järgi maksude maksmise osas, kui elukvaliteedis.
See võib tuleneda nii kaudselt ( ostetakse rohkem second hand kaupa, tuttava talupidaja käest piima jne ) kui ka otseselt ( tööd tehakse mustalt ).
Üleüldiselt on olemas mingi suht kindel summa, mida annab inimestelt välja pigistada, rikastes riikides on see summa suurem ( sest vaatamata suurtele maksudele jääb elamiseks ikka raha üle ) ja vaestes väiksem ( niigi tullakse suht ots – otsaga kokku ).
Arvestades elukallidust siis keskmiselt kodanikult ja isegi üle keskmise kodanikult pole eriti rohkem võimalik välja pigistada ( tavaliselt on rikkamatel jälle suured laenud kaelas ). Väga väike, kuid väga rikkaste kildkond on siiski liiga väike, et nende hüpermaksustamisega annaks suurt pilti muuta.
Sotsiaalne sidusus millele samuti rõhutatakse on kõigest ilus loosung, kuna rikkamalt elanikkonna kihilt raha ära võtmine üldjuhul ei muuda mingit moodi elu paremaks vaesemal elanikkonna kihil. Pealegi pole neid piisavalt palju, et mingeid suuri muutusi esile kutsuda, oletades, et mingit moodi saaks 5% kõige rikkama elanikkonna kihi käest 1 miljard krooni aastas rohkem ( kuigi sellise summa saamiseks peaks vist küll Leninlike meetodeid kasutama, kuid see selleks ), see tähendaks, et iga inimene saaks eestis 64 krooni kuus rohkem ( kas toetusena või maksusoodustusena ) ideaaljuhul.
Ütleme siis pehmelt nii, et tänu sellele 64 kroonile kuus, me veel Soomele järgi ei jõua veel elukvaliteedi osas.
Keskerakonna jutt on üks lollus, samas jutt, et väike tulumaks soodustaks kuidagi erakordselt hästi ettevõtlust on teine.
Teooria, et kõik annab korda teha majanduses ainult tulumaksu protsentidega mängides, on juba iseenesest absurdne (kui just mitte ettekavatsetult anekdootlik) ning ei vaja paljuleheküljelist ümberlükkamist.
Pole sugugi vajalik lõpetada Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda mõistmiseks, et majandus on väga mitmekihiline ja küllaltki keeruline protsess, mida pole võimalik ainult ühte kangi liigutades parandada.
Enamike firmasid huvitavad hoopis muud asjad kui nad hakkavad vaatama kuhu investeerida oma raha : tööjõu kvaliteet ja üldkulu, riigis valitsev üldine seadusandlus ja korruptsiooni tase, kui tootmisega tegelev ettevõtte siis ka kus asub riik, kus on toore, kus on varustajad, infrastruktuur toote tarbijate juurde jne.
Tulumaksu küsimus kerkib õhku alles siis kui on näha, et on võimalik tulu teenida. Üks tuttav ettevõtja ütles selle kohta hästi „Mis me siin tulumaksu suuruse üle räägime, kõigepealt võiks üldse tulu teenida. Eks siis saab seda ka maksta“
Üleüldiselt võiks sellisest asjast nagu füüsilise isiku tulumaks tegelikult üldse loobuda, riigile tuleb sellest 3 miljardit aastas, mille saaks tegelikult suures osas kätte käibemaksu ja aktsiiside vahendusel.
Omavalitsuste tulu baas võiks tulla pigem teisiti – teenuste kaudu mida nad pakkuvad, ehk siis kaoks ära ka sellised mittevajalikud teenused nagu Tallinna TV, mille tarbijate arv on nii väike, et seda on isegi häbi tunnistada.
Kasu oleks sellest mitmes võtmes, esiteks saaks suur hunnik tegelasi – maksuametnikud, ajakirjanud, majandusinimesed hakkata lõpuks ometi tegelema asjadega, millel on päriselt olemas suurem tähtsus kui 3,4% riigi tuludest, mis on siis üksisiku tulumaksu suurus riigi eelarves.
Keskerakond võiks ka juba aru saada, et maksustamisega rikkusi ei teenita, rikkusi teenitakse tööga. Paremerakonnad aga vaadata rohkem suurt pilti, kui mingeid väikesi detaile selles.
No comments:
Post a Comment